Olla armastatud, ei tähenda olla vajatud.
Hetkel, kui sa hakkad kedagi vajama, võtad ära sa selle inimese väärikuse ja vähendad ta kaubaks.
Seda vahet tuleb mõista: vajamine saab vanglaks, armastus on vabadus; vajamine paneb sind orjusse, armastus annab sulle tiivad.
Ole nagu avatud taevas: kes iganes tuleb lähedale, saab juua armastuse nektarit, rahu ja vaikust. Ja ära pane ühtegi nõuet kellegi hingele.
Igaüks on väärt omaenese soola.
See lugu peegeldab sügavat mõtisklust armastuse olemuse üle ja toob esile olulise eristuse armastuse ja vajamise vahel. Armastada ja olla armastatud on vabaduse ja tingimusteta hoolimise väljendus, samas kui vajamine – olgu see emotsionaalne, füüsiline või psühholoogiline – võib muuta inimese sõltuvaks ning võtta temalt autonoomia.
Selle loo i keskmes on mõte, et kui me hakkame kedagi “vajama”, muutub suhe pigem kaubaks või vahendiks, mitte vabaduseks. Vajamine tekitab vajaduse täita tühimikku enda sees, mis paneb suhte surve alla ja muudab selle ebaühtlaseks. Vastupidiselt on armastus iseenda ja teise inimese täielik aktsepteerimine sellisena, nagu nad on, ilma tingimusi või nõudmisi esitamata. See annab mõlemale osapoolele vabaduse olla ise, samas kui nende side on tugev ja loomulik.
Armastus kui avatud taevas, mille võrdlus viitab sellele, et armastus on avatud, lõputu ja piiranguteta, pakub kõigile lähedal olevatele rahu, hoolt ja tingimusteta tuge. Samuti rõhutab see, et tõeline armastus ei tee nõudmisi ega esita tingimusi. Igaüks on vaba otsustama oma tee ning on “väärt omaenese soola”, mis viitab sellele, et iga inimene on väärtuslik ja ainulaadne ning neid tuleb väärtustada iseenesest, mitte nende vajalikkuse või kasulikkuse pärast.
Lugu kutsub meid üles mõtlema armastusele mitte omandamise või vajaduse kaudu, vaid läbi austuse, vabaduse ja jagamise prisma.
