Mõnikord ütlevad inimesed mingi täbara olukorra kohta: „Kunagi tulevikus selle peale tagasi mõeldes tundub see küllap naljakas ja ajab naerma.“
Siis küsigem: „Milleks oodata?”
See mõte kutsub üles olema kohal ja mitte laskma elul mööda minna, oodates, et tulevikus saame millegi üle naerda või tagasi vaadata. See viitab elamise kunstile ja sellele, et iga hetk, olgu see hea või halb, kannab endas väärtust ja õppetunde, mida saame õppida.Mõnikord kipuvad inimesed muretsema tuleviku pärast või elama minevikus, lootes, et aja möödudes muutuvad negatiivsed kogemused meeldivateks mälestusteks. Kuid küsimine „Milleks oodata?“ kutsub meid üles aktsepteerima hetke, milles me elame, ja leidma huumorit või rahu ka keerulistes olukordades. Elu on ettearvamatu ja vahel tuuakse meieni olukordi, millega tuleb silmitsi seista. Kui suudame neid olukordi võtta kerge südamega ja naerda nende üle isegi siis, kui need tunduvad ebamugavad või piinlikud, avame end positiivsetele kogemustele ja mõtetele, mis aitavad meil kasvada.
