Elas kord naine, kes tundis, et tema elu on toppama jäänud. Ta töötas vastutusrikkal ametikohal, mis ei pakkunud talle rahuldust, suhetes oli palju pinget ning igapäevaelu tundus olevat täis takistusi. Iga päev kurtis ta oma sõpradele, kui ebaõiglane ja raske kõik on, ja kui palju asju oli tema kontrolli alt väljas. Ta rääkis pidevalt, kui halb ta elu on ja kuidas ta ei näinud väljapääsu. Kuid iga kord, kui sõbrad pakkusid lahendusi või uusi vaatenurki, raputas naine pead: „See ei ole nii lihtne. Sa ei mõista, mis olukorras ma olen.”
Ühel päeval kohtas naine oma vana sõpra, kes oli aastaid tagasi linnast lahkunud ja elanud maal hoopis teist elu. Nad istusid kohvikus ja vestlesid elust. Naine hakkas jälle kurtma oma elu üle, loetledes kõik asjad, mis olid tema jaoks valesti läinud. Vana sõber kuulas vaikides ja siis ütles rahulikult: “Kui kurdad, teed endast ohvri. Lahku olukorrast, muuda olukorda või aktsepteeri seda; kõik muu on hullumeelsus.”
Need sõnad tabasid naist otse südamesse. Ta vaatas oma sõpra jahmunult ja hakkas esialgu vastu vaidlema, öeldes, et kõik on keerulisem kui see. Kuid sõbra rahulik pilk ja kindel hääl kinnitasid talle, et tema sõnu tasus kaaluda. “Kas sa tõesti tahad oma elu lõpuni ohvriks jääda?” küsis sõber.
Sel hetkel mõistis naine midagi olulist. Ta oli kogu selle aja oodanud, et olukord ise paraneks, või lootnud, et keegi teine muudaks tema elu paremaks. Kuid tegelikkuses oli ainus inimene, kes seda teha sai, tema ise. Naine mõistis, et tal on kolm võimalust: ta võiks lahkuda oma rahulolematust töökohast ja otsida midagi, mis teda päriselt kõnetab; ta võiks muuta olukorda, parandades oma suhted ja otsides lahendusi, või kui ei midagi muud, ta võiks aktsepteeridapraegust olukorda ja leida rahu, teadmisega, et kõik ei pea olema täiuslik.
Sellest päevast alates hakkas naine oma elu teistsuguse pilguga vaatama. Ta lõpetas kurtmise ja hakkas väikseid samme tegema muutuste poole. Ta otsustas hakata otsima uut tööd, hakkas oma suhetes piire seadma ja õppis, kuidas mõnda olukorda rahulikult aktsepteerida, ilma pideva võitluseta. Kuigi muutused ei tulnud üleöö, tundis naine end palju vabamana ja tugevamana. Ta ei olnud enam oma elu ohver, vaid selle looja.
Loo moraal: Elus seisame tihti silmitsi raskete olukordadega, kuid pidev kaeblemine muudab meid ohvriteks. Meil on alati valik: lahkuda, muuta või aktsepteerida olukorda. Kui me ei tee ühtki neist kolmest, jääme lõksu ja raiskame oma energiat. Lahendus peitub vastutuse võtmises ja aktiivses tegutsemises – see on ainus viis oma elu juhtida ja oma teekonda kujundada.
