Elas kord väikeses külas noor naine nimega Liis, kes oli tuntud oma terava keele poolest. Ta oskas rääkida kiiresti ja osavalt, kuid sageli ei mõelnud ta enne, kui midagi ütles. Kui kellelgi juhtus midagi viltu või keegi eksis, oli Liis esimene, kes seda avalikult välja ütles. Ta pidas seda oma aususe märgiks, kuid ei mõistnud, kuidas tema sõnad teisi mõjutasid.
Külas oli ka vanem ja elutark mees nimega Juhan, kes oli näinud palju ja teadis, kui suur jõud on sõnadel. Ta jälgis Liisi aastaid ja nägi, kuidas tema teravad kommentaarid põhjustasid vahel tüli ja solvumist. Ühel päeval otsustas Juhan Liisile õppetunni anda.
Ta kutsus Liisi küla keskele ja andis talle väikese kotitäie seemneid. “Liis, tee mulle teene,” ütles Juhan. “Külva need seemned üle kogu küla ja tule siis tagasi.”
Liis leidis selle ülesande lihtsa olevat ja asus seemneid laiali puistama. Kui kõik seemned olid maha puistatud, tuli ta Juhani juurde tagasi. “Seemned on külvatud,” ütles ta.
Juhan naeratas ja vastas: “Nüüd mine tagasi ja kogu kõik need seemned kokku.”
Liis jäi hämmeldunult seisma. “Kuidas ma saaksin need kõik üles korjata? Tuul on neid juba laiali kandnud, ja ma ei mäleta täpselt, kuhu ma nad puistasin!”
Juhan noogutas rahulikult. “Näed, Liis, sinu sõnad on nagu need seemned. Kui sa nad laiali puistad, ei saa sa neid enam tagasi võtta. Nad levivad ja jõuavad kohtadesse, mida sa ei pruugi teada ega kontrollida. Mõned neist võivad kasvada ilusateks lilledeks, kuid mõned võivad muutuda okasteks, mis teevad haiget.”
Liis jäi mõttesse. Ta mõistis, et tema sõnad olid sageli nagu need seemned – ta oli need hooletult välja öelnud, mõtlemata, millist mõju need avaldasid. Kui sõna oli kord välja öeldud, ei saanud seda tagasi võtta, ja vahel tekitas see haavu, mida ei saanud nii lihtsalt parandada.
“Keel on väike, kuid see võib tappa inimest,” ütles Juhan vaikselt. “Sõnade jõud on suur. Need võivad tõsta inimesi üles või lõhkuda südameid. Seepärast peab olema ettevaatlik, mida me ütleme, sest vale sõna võib teha rohkem kahju, kui me arvatagi oskame.”
Sellest päevast alates hakkas Liis oma sõnadele rohkem tähelepanu pöörama. Ta mõistis, et kuigi keel on väike ja kergesti liigutatav, võib see teha suurt kahju, kui seda hoolimatult kasutada. Ta õppis, et vahel on parem vaikida, kui rääkida hetkeemotsioonides, ja et sõnadel on suur jõud – nii hävitav kui ka loov.
Loo moraal: “Keel on väike, kuid see võib tappa inimest.” Sõnade jõud on suur, ja kuigi neid on kerge öelda, on nende mõju tihti pikaajaline. Vale sõna või hoolimatu kõne võib põhjustada suurt kahju, seetõttu tuleb oma sõnadega alati hoolikalt ümber käia.