Percy Shelley on kord öelnud: “Tõeline armastus erineb kullast ja savist selle poolest, et ta ei lähe jagamisel väiksemaks.”
Percy Shelley sügavamõtteline tsitaat “Tõeline armastus erineb kullast ja savist selle poolest, et ta ei lähe jagamisel väiksemaks” väljendab armastuse olemust kui lõpmatut ja piiramatut jõudu. Erinevalt füüsilistest asjadest, nagu kuld ja savi, mis kaotavad oma väärtust, kui neid jagatakse, suureneb armastus jagades.
Armastus ei vähene, kui me seda teistele anname, vaid vastupidi, see kasvab ja laieneb. See tähendab, et tõeline armastus on kõikehõlmav, isetu ja kestlik. Kui me jagame oma armastust, ei jää me sellest ilma – me saame vastutasuks veelgi rohkem.
Shelley sõnade taga on ka filosoofiline mõte, et armastus on olemuslikult vaimne, mitte materiaalne. Seetõttu on see igavene ja jagamatult rikkalik, pakkudes rõõmu ja ühendust nii armastajale kui ka sellele, kellele armastus suunatud on.