“Laske inimestel endal kannatada ja võidelda, et nad ise kõigest üle saaksid, vastasel korral ei aita neid miski. Joodik hakkab alles siis aru saama, mida ta oma eluga teinud on, kui haigus kallale tuleb…“ nii rääkis Vanga.
On selline mõistujutt. Pihiisa juurde tuli munk, kes ütles: „Isa, mu vend lõi mind täna vasakule põsele ja ma pöörasin parema ette. Siis ta lõi mind ka paremale põsele ja ma lahkusin venna peale põrmugi pahandamata ja kurvastamata. Kas ma toimisin õigesti?“
„Ei, väga halvasti,“ vastas pihiisa mungale. „See, et sa esimest kõrvakiilu pahandamata talusid, oli õige. Aga vennale teist põske ette pöörates ahvatlesid sa teda tegema veel ühte pattu, ennast uuesti lööma. Aga oleks ju võinud hakkama saada ühe kõrvakiiluga…“
Nii ka meie vahel, kui mõtleme, et aitame inimest, ahvatleme teda tegelikult edasi patustama. Abi sildi alla lahendame inimese enda asemel tema probleeme, laskmata tal endal jõuda otsusele elada paremini ja selle otsuse heaks tööd teha. Ja inimene jätkab valesti elamist – ainult seetõttu, et meie oma abiga talle seda võimaldasime.
Inimesi kindlasti peab aitama! Aga aidata tuleb mõistlikult, võtmata kõiki nende tegemisi ja probleeme enda õlgadele, langetamata nende eest vastutusrikkaid otsuseid. Vastasel korral on abist kasu asemel kahju.
Raamatust “SUURE VANGA 365 nõuannet”