Ben Stein on kord tabavalt öelnud: “Esimene paratamatu samm nende asjade saamiseks, mida sa elult tahad, on see – otsusta, mida sa tahad”.
Kui me ei tegele enda avastamise protsessiga, siis on võimalik, et elame, ilma et teaks, kes me oleme ja mis on meie potentsiaal. Seda illustreerib Anthony de Mello laul, milles kotkas sureb, pidades end kanaks.
Selles laulus leidis mees aiast kotkamuna ja pani selle kanapessa. Kotkapoeg hauti välja koos teiste tibudega ning kasvas kanade seas üles.
Kogu elu tegi kotkas sama, mis kanadki, arvates, et ka tema on kana. Ta siblis mulda ning otsis ussikesi ja tõuke. Ta loksus ja kaagutas. Sageli peksis ta tiibadega ja lendas paar meetrit edasi.
Aastad möödusid ja kotkas jäi vanaks. Ühel päeval nägi ta kõrgel oma pea kohal pilvitus taevas toredat lindu tiirutamas. Tõusvaid õhuvoole kasutades ja harva oma tugevaid kuldseid helkivaid tiibu kasutades liugles too kuninglikult kõrgel sinitaevas.
Kotkas vaatas aukartusega üles. “Kes see on?” küsis ta. “See on kotkas, lindude kuningas,” vastas talle naaber. “Ta kuulub taevasse. Meie oleme kanad – meie koht on maa peal.” See pole parem ega halvem, lihtsalt teistmoodi, me lihtsalt oleme sellised. Ja kotkas on see, kes ta on, kelleks ta on sündinud.
„Jah, ma olen kana,“ mõtles kotkas ning siblis ja kaagutas edasi.
Siit loo moraal: Vaene tagaaias kasvav kotkas ei saavutanud kunagi oma täispotentsiaali, ei saanud iial taeva majesteediks, kuna tal polnud aimugi, kes ta tegelikult oli. Kui me õpime iseend lähedaselt ja kohkumatult tundma, hakkab meie eneseväärikus kasvama. Igaühel meist on suur potentsiaal, kuid paljud meist ei kasuta oma loomulikke andeid. Mõnikord juhtub see sellest, et keskkond ja kasvatus, kaasa arvatud uskumused iseendi kohta, mis on kujunenud selle põhjal, mida teised inimesed meile räägivad, seavad enesekaitse tõkked meie rajale. Paratamatult mõjutavad meid välised jõud. Ent kui vaatame peeglisse ja näeme, kes me tegelikult oleme, siis vaatamata neile mõjutustele, saab meie eneseusk ja sisemine vägi kasvada. Kunagi pole liiga hilja. Niikaua kuni elame, on meil võimalus peeglisse vaadata.
