Kotkas, sünnilt lindude kuningas

Suur kotkas, kelle hiiglaslikud tiivad katsid kaljuses mäeküljes paiknevat kotkapesa, ei märganud oma poegi ägeda tormi eest kaitstes, et üks poeg oli kaduma läinud. All orus kanafarmis ringi kõndiv kana ei märganud samuti, kuidas miski põrandat katva pehme heina sisse potsatas.

Noor kotkas, kes kasvas üles tibupoegade keskel, ei õppinud kunagi lendama, ning tal polnud aimugi, et ta on sünnilt lindude kuningas.

Kord kõndis farmist mööda üks erakliku eluviisiga rändur ja märkas lindu, kes hoidis oma suuri tiibu kohmakalt keha ligi, kui ta väärikalt kanade keskel kõndis ja koos nendega teri nokkis.

“Kas sa ka tead, kes sa tegelikult oled?” küsis erak kotkapoega õrnalt sülle võttes. “Sinu loomuses on söösta kõrgele taevasse. Tule, siruta oma tiivad välja ja tõuse lendu.”

Eraku käitumine ajas kotka segadusse, sest ta ei teadnud, kes ta tegelikult on, ta hüppas mehe sülest maha ja jooksis teiste tibude juurde. Erak püüdis mitu päeva kotkast lendama õpetada, võttis ta sülle ja viis iga kord veidi kõrgemale, lausudes: “Pea meeles, et ehkki sa elad koos kanadega kanaelu, lööb sinu rinnus kotka süda, suure kotka süda, pea meeles, et sa oled kõigi lindude kuningas. Mine, siruta välja oma tiivad ja lenda.” Kuid kotkas ei paistnud tajuvat oma tõelist, tundmatut mina, vaid hüppas iga kord kohmakalt maapinnale tagasi, et ühineda kanadega, kes siblisid tolmu sees ja otsisid teri. Aga erak märkas, et kotkas heitis arglikult paar pilku taevasse, otsekui tunneks ta, kuidas sügaval südames miski liigutab.

Viimaks kandis erak linnu kõrgele mäetippu. Olles jõudnud sügava kaljulõhe kohale, kust kanafarm vaevu paistis, hoidis erak lindu kõrgel ja kordas aina uuesti julgustussõnu: “Mine nüüd, lenda kõrgele taevasse, sest sinna sa kuulud. Lenda! Siruta oma tiivad välja ja lenda! Muutu tagasi kotkaks, sest kotkas sa ju oled!”

Kuid lind ei julgenud ikka veel päästa valla endas peituvat jõudu. Teadmata, mida teha, rändas kotka võimas pilk edasi-tagasi kanafarmi ja taeva vahel. Ta nägi, kuidas kanad teri nokivad ja tundis, et peaks tagasi nende juurde minema. Ja siis, otsekui oleks ta kaugel eemal midagi märganud, hakkas kotkas üle keha värisema ja sirutas aeglaselt tiivad välja. Erakule tundus, otsekui oleks kotkas järsku suuremaks kasvanud. Samal hetkel, kui mees tundis, et ei suuda lindu kinni hoida, lasi kotkas lendu võidurõõmsa karjatuse ja sööstis kõrgele taevasse.

Mõistate isegi, et tal oli lihtsam olla võimas kotkas – taevalaotuse kuningas – kui kana. Just kotkana leidis ta üles oma väärtuse ja täielikud võimed.💗

Tundmatu autor