Vanemad otsustasid poja kooli panna. Ühel hommikul võttis vanaisa lapselapse käekõrvale ja viis ta kooli.
Nad jõudsid kooliõue, kus neid ümbritsesid lärmavad lapsed.
„Küll on naljakas vanamees!“ naeris üks poiss. „Küll on imelik poiss!“ irvitasid tüdrukud. Kell helises tundi, aga vanaisa läks lapselapsega otsustavalt kooliõuest välja.
Poiss juba rõõmustas, et ei peagi kooli minema, aga vanaisa ütles: „Lähed küll. Otsin sulle ise õige kooli“.
Ta viis poisi vanaema hoolde ja läks ise parimat kooli otsima. Varsti seisis ta järgmises kooliõues, siis järgmises, siis järgmises… Mõnes kohas ei pööratud talle mingit tähelepanu, mõnes narriti…
Lõpuks jõudis ta kooliõuele, kus talt üks tüdruk küsis: „Vanaisa, kas teil hakkas halb? Kas toon teile vett?“ „Meil on õues pink, tulge istuge, palun“, pakkus teine laps. „Kas soovite, ma kutsun õpetaja?“ küsis kolmas.
Õuele ilmus noor õpetaja.
Vanaisa tervitas õpetajat öeldes, et nüüd leidis ta parima kooli.
“Te eksite, vanaisa, meie kool pole mingi parim. Ta on väike ja ruumi on meil vähe,” ütles õpetaja.
Vanaisa ei hakanud vaidlema. Ta leppis õpetajaga lapselapse koolituleku asjus kokku ja lahkus.
Ja kui tema tütar õhtul kodus küsis: “Isa, ise oled sa vähese kooliharidusega, kust sa tead, et see just parim kool on?”
