Ühes väikeses juudi kogukonnas elas vaene üksikema, kellel oli palju lapsi. Rahast oli alati puudus ja elu näis olevat üks lõputu tööde ja murede ahel. Ema jõud oli töökoorma all lõppemas ja masendus sõi hinge seest. Ta keetis süüa, pesi pesu, koristas maja ja püüdis hoida kontrolli lakkamatu laste kisa üle. Sageli tõusis tema hääl, kui ta lastega riidles, ja kaebas valjul häälel oma raskest elust.
Ühel päeval, kui kõik tundus eriti lootusetu, otsustas ema minna rabi juurde nõu küsima.
„Ma tahan olla parem ema,“ ütles ta rabile. „Kuid kuidas? Mul ei jagu jõudu ega kannatust. Olen masendunud ja lapsed kannatavad.“
Rabi kuulas teda tähelepanelikult, mõtles veidi ja andis talle nõu, mida naine kuulda võttis.
Kui ema koju naasis, oli ta mõtlik ja vaikne. Sellest päevast alates muutus tema käitumine täielikult. Raha polnud peres sugugi rohkem ja lapsed polnud kuidagi sõnakuulelikumaks muutunud. Kuid ema ei riielnud enam nendega, tema häälest kadus kaeblik toon ja tema näole ilmus naeratus, mis ei lahkunud sealt hetkekski.
Kord, kui ema naasis turult, sulges ta end mitmeks tunniks oma tuppa. Lastele oli range keeld sinna sisse minna, kuid nende uudishimu kasvas iga korraga.
„Mis ema seal teeb?“ sosistasid nad üksteisele. Ühel päeval otsustasid lapsed keelust üle astuda ja tormasid ema tuppa.
Nad leidsid ema istumas laua taga. Tema ees oli tass teed ja taldrik magusa saiaga. Ema oli rahulik ja naeratas.
„Emme, mis sa teed? Aga meie?“ hüüdsid lapsed nõudlikult.
Ema tõstis sõrme huultele ja ütles rahulikult: „Tss, lapsed! Ma teen teile head emmet.“
Lapsed jäid nõutuks, kuid ema rahu ja soojus oli nakkav. Nad hakkasid mõistma, et nende ema oli muutunud, sest ta leidis aega iseendale. Ta hoidis oma hinge tugevana, et suuta jagada armastust ja hoolt ka kõige raskematel hetkedel.
Hoolitsedes enda eest, hoolitseme paremini ka oma lähedaste eest. Väsinud ja masendunud süda ei saa olla armastav ja hooliv. Enesele pühendatud hetked on kingitus, mis annab jõudu olla parim versioon endast.