Ühel päeval kukkus taluniku eesel kaevu. Loom nuttis tundide kaupa haledalt, talupidaja üritas välja mõelda kuidas loomake kaevust välja saada. Lõpuks otsustas ta, et loom on vana ja peaaegu kuiv kaev tuleb nagunii kinni katta; eesli päästmine polnud lihtsalt seda väärt. Miks mitte seda siis nüüd teha! Ühtlasi matan ka eesli, et poleks jubedat haisu tunda.
Ta kutsus kõiki oma naabreid teda aitama. Nad kõik haarasid kühvli ja hakkasid mulda kaevu kühveldama. Alguses taipas eesel toimuvast ja nuttis kohutavalt. Siis kõigi imestuseks jäi eesel vait. Mõni minut hiljem oli talupidaja hämmastunud nähtu üle.
Iga selja pihta sattunud labida täie mulla raputas eesel maha ja astus sammu üles. Kui taluniku naabrid jätkasid looma peale mulla kühveldamist, raputas ta selle maha ja astus sammu veelkord üles. Üsna varsti vajusid kõigil suud ammukil lahti, kui eesel üle kaevu ääre astus ja rõõmsalt kaevust eemale kõndis. Nii et…
Siit metafoorilise loo moraal: Ka elu viskab meie teele kamakaid, mis võib tunduda nagu tahetakse meid elusalt matta. Põhiline on see maha raputada ja astuda tänu sellele kamakale veidi kõrgemale, sammu üles. Sel moel võite järk-järgult ka kõige sügavamast kaevust välja pääseda.
Iga meie häda on samm kõrgema edu saavutamiseks. Sügavamatest probleemidest saame välja lihtsalt sellega, et me ei peatu ega anna kunagi alla! Raputage see maha ja astuge sammu ülespoole.
Et õnnelik olla, pidage meeles viit reeglit:
Vabasta oma süda vihkamisest – andesta!
Vabasta oma süda ärevusest – enamik halbu asju jääb tulemata!
Ela lihtsat elu ja hinda seda, mis sul on.
Anna rohkem!
Oota vastu vähem!
Pidage meeles: see, mis teiega juhtub, pole kaugeltki nii tähtis kui see, kuidas te sellele reageerite.
Autor tundmatu