Mulla Nasruddin ja tema eesel

Mulla Nasruddini elus oli üks lugu. Ta kaotas oma eesli, eesel oli tema ainus varandus. Ta otsis teda kogu külast. Kõik külaelanikud ühinesid otsingutega, kuid edutult. Siis ütlesid inimesed, et kuna oli püha kuu ja paljud palverändurid käisid linnas ringi, ehk oli eesel neile järgnenud. Nad olid kogu linna läbi otsinud ega suutnud eeslit leida, nii et Nasruddin peaks leppima sellega, et ta eesel on kadunud.

Kuid Nasruddin ütles, et teeb veel viimase katse teda leida. Ta jäi kohe seisma ja sulges silmad. Siis ta kummardus ja hakkas neljakäpukil käima. Ta kõndis mööda külateed käpukil ringi ning lõpuks jõudis ta ühe aia suure kaevu juurde. Jõudis imekombel sinna, kuhu ta eesel oli kukkunud. Sõbrad olid üllatunud ja küsisid, milles on tema trikk.

Nasruddin ütles: „Ma arvasin, et kui inimene ei leia eeslit, siis pole selle leidmise võti temas. Eesli leidmiseks pean ma käituma nagu eesel. Nii et kui ma hakkasin tundma end eeslina, mõtlema nagu ma oleksin eesel ja otsiksin teist eeslit, siis kuhu ma välja jõuaksin? Niipea, kui ma nii mõtlesin, laskusin kätele ja põlvedele ning hakkasin niiviisi nagu eesel liikuma. Ma ei tea, kuidas selle koha leidsin, aga kui silmad lahti tegin, nägin, et olin jõudnud auku ja seal oli ka minu eesel!