Einstein istus kord rahvarohkes kohvikus, kui tema juurde astus üliõpilane, kes küsis temalt:
“Professor Einstein, kuidas suudate tegeleda nii sügavate küsimustega, mis ulatuvad universumi alguseni ja lõpmatuseni?”
Einstein naeratas, võttis oma lusika ning segas aeglaselt tassi teed. Ta ütles rahulikult:
“Kui sa oskad tähele panna lihtsat hetke – näiteks seda, kuidas tee seguneb suhkruga – ja mõtled, millist lugu see hetkeprotsess räägib, siis oled juba hakanud mõistma universumi keelt.”
Üliõpilane jäi mõttesse ja küsis edasi:
“Aga kuidas me mõistame lõpmatust, mida me ei näe ega puuduta?”
Einstein heitis pilgu oma tassile ja vastas:
“Lõpmatus ei ole see, mida sa näed, vaid see, mida sa kujutad ette. See on võime näha, kuidas väike tass teed võib kanda endas kogu maailma peegelduse.”
See lugu levis kui sümbol Einsteini oskusest selgitada keerulisi ideid lihtsate hetkede kaudu – õpetus, et tõde võib peituda igas hetkes, kui oled valmis seda tähele panema.