Ühel sumedal õhtul istus Mark Twain rongis, nautides akna taga mööduvaid maastikke ja lastes pliiatsil rahulikult liikuda üle väikese märkmiku lehtede. Ta kirjutas üles oma mõtteid – teravaid tähelepanekuid elust, inimestest ja kõigest muust, mis teda inspireeris.
Tema kõrval istus uudishimulik reisija, kes oli Twaini tegevusest hämmeldunud. „Härra Twain,“ alustas mees ettevaatlikult, „mida te seal kirjutate?“
Twain tõstis hetkeks pilgu, naeratas ja vastas: „Kirjutan mõtteid üles.“💝
Mees jäi hetkeks mõttesse ja küsis siis otsekoheselt: „Aga kas keegi teie mõtteid üldse loeb?“
Twain ei kiirustanud vastamisega. Ta sulges märkmiku, libistas selle aeglaselt taskusse ja pööras pilgu kaasreisijale. „Loomulikult,“ vastas ta lõpuks rahuliku naeratusega. „Vähemalt minu lapsed, sest pärandan neile õigused.“
Mees ei osanud midagi kosta, kuid tema näost oli näha, et Twain oli teda üllatanud. Kirjanik naasis rahulikult oma kirjutamise juurde, teades, et isegi kõige teravamate kahtlejate ees suudab ta alati leida vaimuka vastuse.
Isegi kui kõik teised sinu loomingut ei mõista või ei hinda, võib see olla väärtuslik neile, kes sinust hoolivad ja usaldavad sinu teekonda.😊