Ühel päeval, kui Victor Hugo oli keset oma suurteose kirjutamist, juhtus ootamatu õnnetus: tuul viis minema osa tema käsikirjast. Lehed lendasid mööda aia ja tänavaid, kadudes jäljetult. Hugo teenijad ja pere otsisid lehti meeleheitlikult, kuid paljusid neist ei leitud kunagi.
Selle asemel, et meeleheidet tunda või kirjutamist pooleli jätta, istus Hugo vaikuses ja mõtiskles. Ta ütles:
„Kui tuul viib ära sõnad, siis tähendab see, et need polnud veel piisavalt tugevad jääma. Õige sõna naaseb alati.”
Järgmisel päeval asus Hugo uuesti kirjutama, kuid seekord ta mõistis, et käsikirja kaotus oli andnud talle vabaduse uuesti mõelda ja sügavamalt väljendada seda, mida ta öelda tahtis. Tulemusena kirjutas ta peatükid ümber, lisades neisse uut tähendust ja sügavust.
Hiljem tunnistas Hugo oma sõpradele:
„Elu suurimad kaotused on sageli peidetud õnnistused. Need annavad meile võimaluse luua midagi paremat, midagi tugevamat, midagi, mis suudab ajale vastu seista.”
Tema raamatust sai hiljem üks tema tuntumaid teoseid, mis on siiani inspireerinud miljoneid.
Moraal: Mõnikord peame kaotama, et leida sügavam tähendus ja tugevus oma töös ja elus. Kaotus ei ole lõpp, vaid uus algus.