Iidsetel aegadel peeti suurimaks tarkuseks mitte ainult teadmiste kogumist, vaid ka oskust nĂ€ida teadmatuses. See ei olnud teesklus, vaid sĂŒgavaim alandlikkus â mĂ”istmine, et tĂ”de on alati suurem kui ĂŒkski meel vĂ”i arvamus. Nii kĂ”las ka Sokratese sĂ”na: âMa tean vaid seda, et ma ei tea midagi.â
Dialoog
Ăpilane: Ăpetaja, miks sa vahel ei vasta mu kĂŒsimustele, vaid vaikid vĂ”i kĂŒsid minult vastu?
Ăpetaja: Sest kui ma annaksin sulle kohe vastuse, sulguks uks sinu enda taipamise ees. Tarkus ei ole ainult see, mida sa kuuled, vaid ka see, mille sa ise avastad.
Ăpilane: Aga kas mitte tĂ”eline tark ei peaks alati teadma ja vastama?
Ăpetaja: TĂ”eline tarkus ei seisne teadmisepagasiga uhkeldamises. PĂŒĂŒa targaks saada, aga Ă”pi ka jĂ€tma muljet, nagu ei teaks sa midagi. Just siis sĂŒnnib ruum, kus teised julgevad otsida ja jagada. Laozi on öelnud: âTĂ”eline tark ei kogu teadmisi, vaid laseb lahti ja jÀÀb tĂŒhjaks. Ainult tĂŒhjas kausis saab tekkida uus vesi.â
Ăpilane: Nii et teadmatus ongi tarkuse osa?
Ăpetaja: Just. TĂŒhjuses peitub vĂ”imalus. Kui kauss on tĂ€is, ei mahu sinna tilkagi uut. Aga kui jĂ€tad ruumi, saab sinna voolata elav allikas.
PĂ€rimuslik kujund
Vanarahvas ĂŒtles: âTark ei uhkusta oma vikatiga, vaid laseb rohul kasvada.â See tĂ€hendas, et inimene, kes tĂ”esti mĂ”istab, ei kiirusta oma tarkust nĂ€itama, vaid hoiab ruumi ka teistele.
TĂ”eline tarkus on tasakaal â sisemine rikkus, mis on kogutud kogemustest, ja vĂ€line tagasihoidlikkus, mis ei suru end esile. Tark ei ehita mĂŒĂŒre oma teadmistega, vaid loob vĂ€rava, millest teisedki saavad sisse astuda.
Sokrates tuletas meelde: âTark inimene teab, kui palju ta ei tea.â
Ja Laozi tĂ€iendas: âTĂŒhjus on kĂ”ige viljakam seisund.â
Seega â pĂŒĂŒa targaks saada, aga Ă”pi ka vaikima ja tĂŒhjaks jÀÀma. Selles peitub elu suurim vĂ€gi.![]()
![]()
![]()

