Ühel päeval kutsuti Abraham Lincoln külla, et ta kõneleks noorte juhtide rühmale. Teemaks oli iseloom ja võim. Lincoln, keda tunti oma rahulikkuse ja sügava tarkuse poolest, alustas oma kõnet looga.
„Kui olin noor advokaat,“ alustas ta, „tutvusin mehega, kes oli tuntud oma heatahtlikkuse ja alandlikkuse poolest. Teda austati kõikjal ja tema naeratus võitis inimesed hetkega. Kuid ühel päeval tõusis ta kohale, mis andis talle märkimisväärse võimu. Esialgu tundus kõik muutumatuna, kuid peagi hakkas tema käitumine muutuma. Ta muutus karmiks ja isegi julmaks, hakates neid, kes temast sõltusid, oma võimu alla suruma.“
Lincoln peatus hetkeks, lastes oma sõnadel mõju avaldada, ja jätkas: „See kogemus õpetas mulle, et inimese tõeline iseloom ei avaldu mitte tema edukuse, vaid tema käitumise kaudu siis, kui tal on võim. Võim ei riku inimest; see lihtsalt paljastab, kes ta tõeliselt on. Tõeline test inimese kohta on see, kuidas ta käsitleb teisi, kui tal on jõud ja mõju nende üle.“
Noored juhid kuulasid vaikselt, mõistes, et Lincolni sõnad kandsid sügavat tõde. „Kui te kunagi leiate end positsioonilt, kus teil on võimu, pidage meeles seda,“ lõpetas Lincoln. „Kasutage oma mõju õiglaselt ja kaastundlikult. Võim on ajutine, kuid teie iseloom jääb igaveseks.“
Moraal: Võim ei muuda inimest, see toob lihtsalt nähtavale tema tõelise olemuse. Kasutagem oma mõjuvõimu alati õiglaselt ja vastutustundlikult.