Abraham Lincoln seisis oma elu suurima otsuse ees. See ei olnud lihtsalt küsimus poliitikast või võimust; see oli küsimus õigusest, moraalist ja südametunnistusest. Ühel hommikul, kui ta kabinetis istus, tuli tema juurde lähedane sõber ja hoiatas: „President Lincoln, kui te selle otsuse vastu võtate, tõmbate endale palju vaenlasi. Inimesed ei pruugi sellest aru saada.”
Lincoln tõusis aeglaselt püsti, silmad mõtlikud ja hääles rahulik kindlameelsus. „Ma ei pea muretsema selle üle, mida teised arvavad,” ütles ta. „Ma pean muretsema selle üle, kas see, mida ma teen, on õige. Kui ma usun, et see on õiglane ja õiglane ka kõigi jaoks, siis ma jätkan.”
Sõber raputas pead. „Aga arvamused, president Lincoln! Te kaotate toetajaid, teid võidakse hukka mõista.”
Lincoln naeratas kergelt ja vaatas aknast välja. „Kas sa tead,” ütles ta, „et ükskõik kui õiglane on otsus, leidub alati neid, kes sellega ei nõustu? Kui ma püüaksin rahuldada igaüht, kaotaksin ma oma tee. Kui ma olen veendunud, et see, mida ma teen, on õige, siis ma jätkan – sest tõeline juhtimine tähendab julgust mitte ainult järgida tõde, vaid ka selle eest seista.”
Hiljem, kui otsus tehti, said mõned tema kriitikud kõige suuremateks toetajateks, sest nad nägid Lincolni järjepidevust ja usku oma põhimõtetesse. Aga Lincoln ei teinud seda kunagi kiituse või populaarsuse pärast. Ta tegi seda, sest teadis oma südames, et teeb õiget asja.
Moraal: Kui oleme kindlad, et see, mida me teeme, on õige, peame jätkama oma teed, sõltumata sellest, mida teised arvavad. Tõeline tugevus ja iseloom avalduvad siis, kui me ei kõigu oma veendumustes. 🌟