Thomas Edison töötas oma laboris, ümbritsetuna klaastorudest, metalltraatidest ja lugematutest märkmetest. Tema sõber, kes aeg-ajalt tema edusamme vaatama tuli, jälgis teda üks õhtu pealt ja küsis: “Thomas, kuidas sa suudad nii kaua töötada? Sa oled juba kuid elektripirni kallal tegelenud, aga tulemust pole näha.”
Edison vaatas üles, naeratades rahulikult. “Kõik tuleb sellele, kes ootab,” ütles ta, “aga ainult siis, kui ta samal ajal töötab selle nimel.”
Sõber mõtles hetke ja küsis: “Aga kas ootamine ise ei peaks piisama? Kas mitte kannatlikkus pole omaette voorus?”
Edison noogutas, korjates üles ühe klaastoru. “Kannatlikkus on kindlasti voorus,” sõnas ta, “aga ainult siis, kui see on tegevusega ühendatud. Kui ma lihtsalt ootaksin, ei läheks see pirn ise põlema. Ma pean ootamise ajal töötama, katsetama ja õppima.”
Sellest õhtust möödus veel kuid, kuid Edison ei andnud alla. Tema pingutused ja sihikindlus kandsid lõpuks vilja. Esimene elektripirn süttis, valgustades mitte ainult ruumi, vaid ka tuleviku võimalusi.
Aastakümneid hiljem, meenutades oma teekonda, ütles Edison: “Kannatlikkus ja töö käivad käsikäes. Kui lihtsalt istuda ja oodata, ei juhtu midagi. Aga kui töötad ja ootad, loob universum sulle tee.”
Edisoni sõnad ja teod jäävad inspireerivaks meeldetuletuseks, et ootamine ilma tegutsemiseta on asjatu, kuid tegevus koos kannatlikkusega võib luua maailma muutvaid imesid. 
