Ühes vaikses külas elas tark vanamees, keda inimesed sageli külastasid, et leida vastuseid oma küsimustele. Ühel päeval tuli tema juurde noor naine, kes kandis oma südames rasket koormat.
“Ma olen otsinud Jumalat igalt poolt,” ütles ta. “Ma olen palvetanud, käinud templites, otsinud vastuseid raamatutest ja rääkinud paljude õpetajatega, kuid ma ei tunne Jumala kohalolu. Kuidas ma saaksin teada, et Jumal on tõesti olemas?”
Vanamees naeratas rahulikult ja palus naisel endaga jalutada läbi metsaraja. Nad kõndisid vaikuses, kuni jõudsid kauni oja äärde. Vesi voolas rahulikult, peegeldades taevast. Vanamees kummardus ja tõstis käe oja kohal, lastes veepiisad tagasi vette kukkuda.
“Vaata vett,” ütles ta. “Kas sa tunned, kuidas see voolab sinu ümber? See ei ole mitte ainult olemas, vaid see kannab, puhastab ja toidab. See on Jumala olemus – Armastus. See voolab sinu sees ja sinu ümber, igas hetkes, igas hingetõmbes. Kui sa avad oma südame, saad sa aru, et Jumala armastus ei ole midagi, mida otsida, vaid midagi, milles juba viibid.”
Naine vaatas vette ja tundis, kuidas kergus täitis tema südame. Ta mõistis, et Jumal ei olnud kunagi temast lahus olnud. See armastus oli alati olnud tema sees ja tema ümber, ootamas, et ta seda märkaks ja omaks võtaks.
“Jumal on tõesti Armastus,” ütles naine vaikse tänuga. “Ja Armastus on alati siin.”
Vanamees noogutas. “Ja see Armastus kannab sind alati, ükskõik kui kaugel sa end olevat tunned.”
Sellest päevast alates leidis naine lohutust ja jõudu, sest ta teadis, et Jumala Armastus ümbritseb teda igal sammul, igas teos ja igas hetkes.
