Oli kord mees, kes elas väikeses mägikülas, ümbritsetuna lopsakatest metsadest ja kõrguvatest tippudest. Ta oli tagasihoidlik, omaette hoidev hing, kes eelistaski looduse seltsi. Kuid tema südames oli peidus suur saladus – tunne, mis kees vaikselt tema hinges nagu kevadine allikas.
Iga päev, kui mees kõndis oma lemmikrajale, mõtles ta naisele, kelle naeratus oli tema jaoks kui päikesekiir pilves päeval. Kuid mees polnud kunagi julgenud öelda talle, mida ta tegelikult tundis. Selle asemel kandis ta oma tundeid südames nagu hinnalist aaret, kartes, et sõnadesse panduna kaotaksid need oma maagia.
Ühel päeval istus mees mäetipul ja vaatas all orus helkivat jõge. Ta mõtles: “Kui ma oma tundeid ainult enda sees hoian, kas need üldse eksisteerivad väljaspool mind? Kas naine teaks kunagi, kuidas tema naeratus mind maailma ilusse tagasi toob?” Sel hetkel mõistis ta, et tunded, mida me kellegi vastu tunneme, muutuvad tõeliseks alles siis, kui me julgeme neid jagada.
Järgmisel hommikul kogus ta oma julguse ja kõndis temakese juurde. Ta alustas vaikselt, kuid kindlalt, “ma tahan, et sa teaksid – iga kord, kui ma näen sinu naeratust, tundub maailm elusam. Minu tunded sinu vastu on midagi, mida ma ei suuda enam vaid endale hoida.”
Naine vaatas teda hetkeks üllatunult, siis naeratas ja ütles: “Ma olen alati tundnud, et sinu vaikuses on midagi erilist peidus. Olen oodanud, et sa räägiksid.”
Sellest hetkest sai alguse nende teekond, mis oli täidetud ühiste unistuste ja avastustega. Mees õppis, et tundeid ei pea alati peitma – need on mõeldud jagamiseks. Ja just selles jagamises peitub tõeline ilu.
Õppetund: Hoides tundeid endas, riskime sellega, et nad jäävad ainult meie ettekujutuseks. Kui julgeme neid jagada, loome sidemeid ja kogeme elu tõelist ilu.
