Ühel kaunil kevadpäeval seisis linnaväljakul uhke noormees, kelle süda säras päikesevalguses. Ta seisis rahvahulga ees ja kiitles uhkelt: “Mul on kauneim süda siin maailmas!”❤️
Inimesed kogunesid tema ümber ja ahhetasid – tõepoolest, tema süda oli täiuslik. See oli sile, plekitu, ilma ühegi kriimuta – justkui kunstiteos. Kõik noogutasid ja kiitsid, kui laitmatu ja ilus see on. Noormees oli oma südame üle ääretult uhke ja paistis lausa õnnest säravat.
Äkitselt astus rahvahulgast esile vanamees. Tema silmis peegeldus elutarkus ja rahu, kui ta vaatas noormehe südant ja ütles vaikse, kuid kindla häälega: “Sinu süda on kaunis, mu poeg, kuid see ei suuda võrrelda minu omaga.”
Rahvas pöördus vanamehe poole ja kõik pilgud langesid tema südamele. See oli armiline ja kulunud, täis laike ja sakilisi servi. Kohati olid südames suured tühimikud, mõned kohad aga olid täidetud erinevat värvi ja kuju tükkidega, mis ei sobinud päris täiuslikult. Inimesed hakkasid vaikselt sosistama ja noormees puhkes naerma.
“Kas sa tõesti arvad, et su katkine ja armiline süda on ilusam kui minu täiuslik süda?” küsis noormees.
Vanamees naeratas ja vastas rahulikult: “Mu süda on täis lugusid – iga arm, iga tükk räägib armastusest, mida olen jaganud. Iga kord, kui olen kedagi südamest armastanud, olen andnud tüki endast. Mõnikord on inimesed mulle samaga vastanud ja ma olen saanud tagasi killu nende südamest. Need osakesed, kuigi nad pole täiuslikud, on minu elu suurim varandus.”
Ta silitas õrnalt oma armilist südant ja jätkas: “On ka tühimikud… Need on kohad, kus ma olen andnud armastust, aga ei ole midagi vastu saanud. Need augud tuletavad mulle meelde, et ma armastasin ilma tingimusteta. Ja see teeb mind õnnelikuks, sest tõeline armastus ei vaja alati tasu.”
Rahvahulgas levis vaikus. Noormehe silmad täitusid pisaratega ja ta vaatas oma veatut südant – see tundus äkitselt tühjana.
Ilma sõnagi lausumata rebis noormees oma südamest väikese tüki ja ulatas selle vanamehele. Vanamees võttis selle vastu, paigutas selle oma südamesse ja andis vastutasuks killu oma südamest. See sobis noormehe südamesse, kuid mitte täiuslikult – servad jäid veidi nurgeliseks, kuid sellest hoolimata tundis noormees, kuidas armastus voolas tema südamesse.
“Nüüd,” ütles vanamees, “on su süda tõeliselt ilus, sest see kannab armastuse mälestust.”
Noormees naeratas läbi pisarate ja koos suundusid nad kõrvuti teele, südametes uus tähendus – armastus, mis annab südamele tõelise ilu.❤️💙🖤🤍