Pärimustarkus: „Kes tõeliselt armastab, see ei karju – süda teab niigi.
Lea ja Markus olid olnud koos aastaid. Nad olid kogenud päikeselisi hommikuid ja tormiseid öid, vaikseid naeratusi ja kirglikke vaidlusi. Nende vahel oli midagi sügavat ja tõelist, kuid nad teadsid, et armastus ei ole alati lihtne.
Ühel õhtul, kui nad istusid kaminatule ääres, puhkes nende vahel pingeline vaidlus. Markuse silmad olid täis trotsi, Lea hääl värises emotsioonidest. Neil oli teineteisele öelda nii palju, kuid samas tundus, et ükski sõna ei suuda neid mõista anda.
Hetkeks oli tunne, nagu oleks nende vahel lõhe, kuristik, kuhu võiks kukkuda ja kust pole tagasiteed. Lea tõusis püsti ja haaras telefoni. Ta tahtis helistada oma emale – rääkida talle, kui ebaõiglane Markus on olnud, kui valus tal on.
Aga just siis peatas Markus ta käe ja vaatas talle otsa – mitte vihaga, vaid palvega.
„Ära räägi. Mitte kellelegi. Me oleme siin kahekesi ja siin peavad ka meie tunded jääma.“
Lea hingas sügavalt sisse. Ta teadis, et Markusel oli õigus.
„Mitte keegi, mitte keegi ei tohiks teada, mis toimub mehe ja naise vahel, kui nad üksteist armastavad.“
Mitte sellepärast, et midagi oleks varjata – vaid sellepärast, et armastus on püha ja kuulub ainult neile kahele.
Mitte ema, mitte sõbrad, mitte maailm ei peaks olema nende suhetes kohtunikuks. Sest ükski inimene väljaspool ei tunne teise südant ega mõista, mis peitub nende vaikushetkedes, nende pilkudes, nende ühistes mälestustes.
Ja just siis, kui nad seisid seal teineteise ees, tundis Lea midagi, mida ta polnud varem nii selgelt mõistnud: nad võivad tülitseda, nad võivad eksida, kuid seni, kuni nad hoiavad oma armastust vaid enda kätes, ei saa keegi seda murda.
Sest armastus on jumalik saladus ja see peab jääma võõraste pilkude eest varjatuks, hoolimata sellest, mis juhtub.
Moraal: Armastus ei ole mõeldud jagamiseks võõraste silmade ja arvamustega. Kui midagi on katki, saab seda parandada ainult need kaks inimest, kes seda loovad. Kui midagi on ilus, ei pea see kuuluma maailma pilkudele – piisab, kui see kuulub kahele südamele.
Selles loos peegeldub pärimustarkus järgmiselt: ✔ Armastus on püha ja kuulub vaid kahele inimesele. ✔ Tüli ja probleemid tuleb lahendada omavahel, mitte teiste abiga. ✔ Tõeline armastus ei vaja välist kinnitust ega õigustamist. ✔ Lahkumineku või püsivuse otsustab paar ise, mitte perekond ega ühiskond.
Lõplik pärimustarkus: “Armastus püsib, kui seda hoida. Kui see külasse viia, kaob ta kui tuul väljal.”