See polnud lihtsalt hetk – see oli maailm, mis vajus vaikusesse, kui nende pilgud kohtusid. See oli ajatu äratundmine, justkui oleksid nad tundnud teineteist juba ammu, ehk isegi enne seda elu.
See oli südamelöök, mis jäi korraks vahele, hingetõmme, mis muutus sügavamaks. See oli tundmus, mis ei vajanud seletusi ega tõestusi – see lihtsalt oli.
See oli valgus tema silmades ja viis, kuidas naeratus tundus tuttav. See oli igatsus, mis sĂĽndis enne, kui ta isegi teadis, et igatseda saab midagi, mida pole veel olnud.
See oli armastus, mis ei küsinud luba ega tulnud ettevaatlikult – see vallutas hetkega. Ja sellest hetkest polnud enam tagasiteed.
Sest mõnikord ei pea armastus ootama. Mõnikord ta lihtsalt on.
Selles loos kajastub pärimustarkus järgmiselt:
Mõned hinged on määratud kohtuma – armastus ei ole alati uus, vaid võib olla igivana side. Tõeline armastus ei vaja tõestusi ega loogikat – see on äratundmine, mis lihtsalt on. Mõned tunded vallutavad hetkega, sest nad on määratud juhtuma. Armastus äratab hinge ja toob valguse inimese ellu.
Lõplik pärimustarkus:
“Tõeline armastus ei koputa – ta avab ukse ja astub sisse ilma sõnadeta.” 
