Naine oli alati olnud perfektsionist. Tal oli täpne ettekujutus, milline peab olema armastus, milline peab olema ideaalne partner, kuidas peavad sõbrad käituma ja kuidas elu peaks kulgema. Kui asjad läksid teisiti, tundis ta pettumust, viha ja isegi südamevalu.
Ühel päeval, kui ta jälle sõbrale kurjustas, et viimane ei vastanud tema sõnumile piisavalt kiiresti, peatus ta hetkeks ja küsis endalt: “Miks see mind nii häirib?”
Kas sõber ei olnud hea inimene ainult sellepärast, et ta ei vastanud kohe? Kas tema elukaaslane oli halb lihtsalt seetõttu, et ei käitunud täpselt nii, nagu naine eeldas?
Siis meenus talle vana mõistujutt peeglist.
Peegel ei valeta – see näitab inimest täpselt sellisena, nagu ta on. Kui sulle ei meeldi, mida sa seal näed, kas peegel on süüdi? Või oled see sina, kes lihtsalt ei taha reaalsust aktsepteerida?
Idealiseerimine on nagu mustriline filter, mille me asetame elu ja inimeste peale, lootes, et nad sobituvad meie ootustesse. Aga mida rohkem naine seda filtrit kasutas, seda rohkem pettumusi see tõi.
Ühel hetkel ta mõistis: elu ei ole ideaalne, inimesed ei ole ideaalsed – ja see ongi normaalne.
Kui ta lõpetas elu peale vihastamise, muutus elu kergemaks. Kui ta lõpetas püüde inimesi oma ideaalidesse suruda, muutusid suhted lihtsamaks.
Naine vaatas aknast välja ja hingas sügavalt sisse. Esimest korda tundis ta tõelist rahu. Mitte sellepärast, et maailm oleks muutunud, vaid sellepärast, et tema oli lõpuks lubanud maailmal olla täpselt selline, nagu see on. 