Naine istus vana tammepuu all ja vaatas päikesekiiri, mis murdusid õhus nagu nähtamatu kalliskivi säravad tahud. Ta oli terve elu otsinud midagi – mõtet, õnne, armastust, vaimset valgust –, kuid seni tundus kõik kättesaamatuna.
Ta oli kogenud valu, pettumusi ja kaotusi ning tundis, nagu oleks elu ta läbi proovile pannud. Kas see kõik oli asjata?
Siis meenus talle tarkus, mille ta kunagi lugenud oli:
Oma läbielamisi tuleb lihvida nii, nagu teemanti – tema enda tolmus. Sina oled nii kalliskivilihvija kui ka oma elusõrmuse kullasepp.
Ta sulges silmad ja mõistis – tema elu ei olnud juhuslikud killud, vaid materjal, millest ta ise oma saatust vormis. Kõik valud, kõik raskused olid tolm, milles peitus tõeline sära, kui ta vaid oskaks seda näha.
Ta hingas sügavalt ja tundis, kuidas tema süda täitus rahuga. 
Õnn ei ole eesmärk, vaid teekond, mis tuleneb sisemisest rahust ja harmooniast.
Naine taipas, et ta oli otsinud õnne valest kohast – välismaailmast, sündmuste ja inimeste seest. Kuid õnn ei olnud midagi, mida tuli leida, vaid midagi, mis tuli lubada endas avalduda.
Ta avas silmad ja vaatas puude varjus mängivat valgust. Armastus, mida ta oli taga ajanud, ei olnud mitte kellegi teise käes, vaid tema enda südames. Tõeline armastus on hinge seisund, mis peegeldab jumalikku valgust.
See ei olnud vajadus kelleltki midagi saada, vaid oskus näha ilu ja valgust kõiges, ka iseendas.
Sel hetkel tundis ta, et midagi temas on muutumas – ta ei otsinud enam vastuseid väljastpoolt. Vaimne tee ei ole väline otsing, vaid sisemine avastusretk oma tõelise olemuse juurde.
Ta ei pidanud kuhugi minema ega midagi tõestama – kõik, mida ta otsis, oli juba tema sees olemas. Ta oli alati olnud hinge valguse hoidja, oma kalliskivi lihvija ja oma elu kullassepp.
Ja sel hetkel, istudes vaikselt tamme all, tundis ta, et vaimne uuendamine polnud mitte millegi uue leidmine, vaid lihtsalt meelde tuletamine, kes ta tegelikult on.
Elu mõte ei ole midagi kättesaamatut – see on enese leidmine omaenda valguses.
