Väikeses linnas elas klaasmeister nimega Elias. Tema töökojast sündisid kõige kaunimad klaasnõud, mille mustrid ja värvid peegeldasid päikesevalgust tuhande erineva toonina. Kuid tema tõeline anne polnud mitte osavad käed, vaid silmad – silmad, mis nägid ilu seal, kus teised nägid vaid tavalist klaasitükki.
Ühel päeval tuli linna rikas kaupmees, kes tellis Eliase käest tavalise klaasist kausi. „Ma tahan, et see oleks täiesti läbipaistev ja ilma igasuguste kaunistusteta,“ ütles ta.
Elias tegi täpselt nii, nagu kaupmees soovis. Kuid kui kaupmees kaussi vaatas, tundus see talle tavaline ja igav. „See on lihtsalt klaas,“ pomises ta rahulolematult.
„Aga mida sina selles näed?“ küsis Elias naeratades.
Kaupmees vaatas teda segaduses. „Mida ma peaksin nägema? See on lihtsalt anum.“
Elias valas kaussi vett. Päikesevalgus murdus läbi klaasi ja vesi täitus värvidega, mida silm ei olnud enne märganud. „See pole ainult klaas. See on taevas ja meri, see on vihm ja kaste hommikuhämaruses,“ ütles Elias. „Aga kui sa ei oska vaadata, siis näedki ainult anumat.“
Kaupmees vaikis. Ta sai aru, et klaasi väärtus polnud mitte ainult selles, kuidas see välja nägi, vaid selles, kuidas inimene seda vaatas.
Inimväärikus ei seisne ainult reaalsuse nägemises – see seisneb ka oskuses näha kaugemale, kujutleda enamat ja anda maailmale värve, mida teised pole veel avastanud.