Elas kord inimene, kes arvas, et elu mÀÀravad olukorrad â ilm, inimesed, Ă”nn ja ebaĂ”nn. Kui pĂ€ev oli ilus, tundis ta end hĂ€sti. Kui keegi oli tĂ”re, muutus ka tema tuju. Kui midagi lĂ€ks nihu, uskus ta, et âelu on raskeâ. Ta oli nagu laev, mida lained ja tuuled pillutasid.
Ăhel vihmasel pĂ€eval, kui kĂ”ik nĂ€is olevat valesti â töö ebaĂ”nnestus, sĂ”ber vaikis, keha tundus vĂ€sinud â, istus ta akna all ja mĂ”tles: âMiks ma olen nii kergesti mĂ”jutatav? Kas mu rahu ongi alati kellegi teise kĂ€tes?â
Selles vaikuses tĂ”usis temas esile vaikne taipamine. Nagu sĂ”num sĂŒdamest: âĂhtegi sinu kogemust ei mÀÀra vĂ€lised tingimused. Selle mÀÀrab alati sinu seesmine reaktsioon.â
Ta hingas sĂŒgavalt. Oli see siis tĂ”si?
Alates sellest pÀevast otsustas ta olla iseenda vaatleja.
Ta ei hakanud muutma maailma, vaid Ôppis jÀlgima, kuidas ta sellele vastab.
Kui keegi ĂŒtles midagi teravat, ta kĂŒsis: “Kas ma pean selle vastu vĂ”tma vĂ”i saan valida rahu?”
Kui pÀev oli hall, ta otsis pÀikest enda sees.
Kui miski ebaĂ”nnestus, ta ĂŒtles endale: “See ei ole mina. See on vaid olukord. Ja minu sisemine maailm ei pea sellega hÀÀletult kaasa minema.”
Ta hakkas mĂ€rkama, et vĂ€line elu jĂ€i endiseks â vihm ikka sadas, inimesed olid ikka erinevad, vahel ka ebaĂ”iglased.
Aga tema kogemus muutus.
Rahutus taandus. Taipamised sĂŒvenesid.
Ta ei olnud enam elu ohver, vaid oma sisemaailma looja.
Ja ĂŒhel pĂ€eval, kui keegi tuli kurtma, kui halb on ilm ja kui keerulised inimesed, ta ainult naeratas ja ĂŒtles:
“Mina ei saa kontrollida ilma ega teisi. Aga ma saan hoida omaenda ilma sees â ja selles paistab pĂ€ike.”
Sinu kogemust ei loo see, mis sinuga juhtub, vaid see, kuidas sa sellele vastad.
Kui sa Ôpid valima oma sisemise reaktsiooni, oled sa iseendale Ôpetaja,
kes juhib sind lÀbi elu vaikse ja vÀÀrika kohaloluga.
Ja iga kord, kui sa vastad rahuga,
Ă”pid sa taasâŠ
kuidas elada tÔeliselt vabana.![]()

