Oli kord inimene, kes kogu oma elu oli otsinud â rahu, armastust, kindlust, tĂ€hendust. Ta oli proovinud kĂ”ike: Ă”ppinud, pingutanud, kogunud, planeerinud.
Tema sĂŒda oli tĂ€is soove ja ta kĂ€ed tĂ€is kinnitusi â hoides kinni kĂ”igest, mis vĂ”iks tuua talle selle, mida ta ihaldas.
Ăhel pĂ€eval, olles taas vĂ€sinud sellest lĂ”putust pĂŒĂŒdest, istus ta ĂŒksinda puu all ja kĂŒsis vaikuses:
“Miks ma ei saa seda, mida ma nii vĂ€ga tahan? Miks elu hoiab eemale?”
Vaikus vastas.
Ja selles vaikuses ilmus tema ette kujutluspildina tema enda vari â vanem versioon temast. Vaikne, rahulik ja kindlalt kohal.
See vari ĂŒtles:
“Sa tahad saada, aga sa kardad loobuda.
Su kĂ€ed on suletud â sa ei saa vastu vĂ”tta.
Sa hoiad kinni vanast, sest arvad, et ilma selleta ei tule uut.
Aga elu ei tĂ€ida rusikat â elu voolab avatud pihku.”
Inimene jÀi vaikseks. Ta tundis, kui kramplikult oli ta kÔigest kinni hoidnud:
⊠vanadest ootustest,
⊠valust, mis oli justkui identiteedi osa,
⊠plaanidest, mis enam ei teeninud,
⊠inimestest, kes olid ammu lÀinud, aga kelle kohalolu ta oma hinges ikka hoidis.
Tol hetkel otsustas ta teha midagi, mida ta polnud varem teinud:
ta lasi lahti.
Ta ei loobunud mitte lootusest, vaid kontrollist.
Ta ei loobunud mitte armastusest, vaid ootusest, milline see peab olema.
Ta ei loobunud mitte eesmÀrgist, vaid hirmust, mis seisis selle ees.
Ja just siis, kui ta loobus⊠hakkas elu vaikselt muutuma.
Rahus, mitte kiirustades, tuli tema ellu see, mida ta oli otsinud.
Mitte tingimata sellel kujul, nagu ta oli ette kujutanud, vaid paremal ja ehedamal moel.
Ta mĂ”istis: “Mida ma olin taga ajanud, see jooksis eest. Aga kui ma jĂ€in paigale ja avasin kĂ€ed, tuli see ise.”
MÔnikord saad sa kÔik, kui julged loobuda sellest, mis sind kinni hoiab.
Sest loobumine ei ole kaotus â see on ruumi loomine.
Ja selles ruumis hakkab elu sinuga taas rÀÀkima.
Ăpetaja sinus teab, millest on aeg loobuda.
Ăpilane sinus Ă”pib, kuidas seda teha armastuse, mitte hirmuga.