Nad olid koos olnud juba mitu aastat.
Ei olnud suuri reisipilte sotsiaalmeedias ega uhkeid kingitusi tähtpäevadel. Mõni isegi imestas, kas see suhe ĂĽldse veel “särab”.
Aga nad ei olnud kunagi ehitanud oma armastust sädeluse peale.
Ta ärkas igal hommikul enne teda, vaid et kohv masinasse panna ja akna ees kardinad vaikselt kõrvale nihutada. Mitte selleks, et muljet avaldada, vaid sest ta teadis, et tema naine armastab ärgata päevavalgusse ja värske kohvi lõhna peale.
Kui ta nägi, et tal oli raske päev, ei kĂĽsinud ta: “Mis juhtus?” Ta lihtsalt tuli ja pani muusika mängima — just selle ĂĽhe vana laulu, mille järgi nad kunagi köögis tantsisid, paljajalu, nõudepesuvee sees.
Kui ta rääkis millestki, mida ta maailmas muuta tahaks, kuulas mees, isegi kui see tundus utoopiline.
Ta kuulas, sest tema unistused olid ka tema omad.
Kui ta naeratas, tõstis mees pilgu.
Kui ta ohkas, puudutas tema kätt.
Kui ta vaikis, jäi temagi vaikselt tema kõrvale.
See oli tõeline romantika – see, mida keegi ei märka, aga mida südames tuntakse sügavalt.
See polnud punane roos 14. veebruaril, vaid friikartuli loovutamine viimasest portsjonist.
See polnud šampanja, vaid poolitatud šokolaaditahvel pärast pikka päeva.
See polnud ainult “Ma armastan sind”, vaid iga väiksemgi tegu, mis seda vaikselt kinnitas.
Ja kui nad istusid kord diivanil, jalad põimunud, vaikus toas ja maailm õues, vaatas naine talle otsa ja ütles vaikselt:
“Sa ei pea mulle midagi suurt tooma. Sa oled juba andnud mulle kõike — iga päev. Ilma et sa isegi aru saaksid.”
Mees ei vastanud midagi.
Ta lihtsalt võttis ta käe ja hoidis seda, täpselt nii nagu esimesel korral.
Vaikselt.
Kohal.
Tõeliselt.
Romantika ei ela karpides ega kimpudes.
Ta elab pilgus, puudutuses, tähelepanus…
Kõige lihtsamates asjades…
Aga kui need on päriselt tehtud — need muutuvad kõige suuremaks.
