Ühel päeval asus inimene rännakule. Mitte jalgsi ja mitte mööda teid, vaid rännakule läbi inimsuhete – iga silmapaar, iga puudutus, iga sõna sai talle peegliks.
Ta märkas, et mõni inimene äratas temas kohest imetlust – oli neis midagi lummavat, justkui valgus, mida ta ei suutnud unustada. Teised jälle ärritasid, häirisid või tekitasid lausa vastikust. Ta arvas, et see on lihtsalt “eluline reaalsus” – et inimesed ongi nii erinevad, mõni on meeldiv, mõni talumatu.
Kuni ühel päeval, ühes vaikuses, kohtas ta iseenda sees häält: “See, mida sa teistes näed, oled sina ise.
See, mida sa armastad, on see, mida ihaldad endas avada.
Ja see, mida sa vihkad – see on su enda varjatud osa, mille ees sa oled silmad sulgenud.”
See raputas teda. Kas tõesti – inimesed, keda ta kadestas, armastas või lausa põlgas, ei olnud tema vastandid, vaid peegeldused?
Ta hakkas märkama:
Naine, kelle enesekindlus teda ärritas, kandis temas peidus olevat julgust, mida ta polnud lubanud endal väljendada.
Mees, kelle rahu teda lummas, peegeldas vaikust, mida ta ise igatses.
Sõber, kelle sarkasm teda haavas, puudutas tema enda haavatavust, mida ta ei tahtnud tunnistada.
Ta mõistis: iga suhe õpetab. Iga tunne juhatab sissepoole.
Sellest päevast alates ei vaadanud ta inimesi enam kui “neid seal”, vaid kui “seda siin”.
Iga kord, kui keegi temast midagi esile tõi – olgu armastus või raev –, küsis ta endalt:
“Mida see minus peegeldab?”
“Kas see on osa, mida ma olen eitanud või osa, mida ma igatsen avada?”
Aegamööda muutusid tema suhted. Mitte seepärast, et inimesed oleksid muutunud, vaid sest ta nägi neid läbi teadlikkuse, mitte haava.
Ta ei vajanud enam nii palju vastuseid teistelt. Ta hakkas leidma neid endalt.
Ja tasapisi juhtus midagi kummalist –
mida selgemaks ta muutus iseendale, seda rohkem ilmus tema ellu rahu, tasakaalu ja armastust.
Asjad, mida ta kunagi taga ajas, tulid nĂĽĂĽd iseenesest.
Ja inimesed, kes varem tema valu puudutasid, lihtsalt… kadusid.
Nad polnud enam vajalikud.
Elu annab meile peegleid, mitte vaenlasi.
Inimesed, kes meis midagi käivitavad – head või halba –, on teeviidad sisemaailma.
Ainult seda teadvustades saab meist iseenda õpetaja.
Ja ainult seda vastu võttes saab meist teadlik õpilane.
Kui sa näed iseennast selgelt, kaob vajadus süüdistada või klammerduda.
Ja siis… ilmub kõik, mis peab tulema.
Vaikselt. Vaevata. Olles juba sinus olemas.