Vaikus vastasđŸ€

Oli kord inimene, kes rĂ€ndas mööda maad, otsides vastust: „Mis mÀÀrab elu kĂ€igu? Kas usk? Kas Jumal? Kas saatus?”
Ta kĂŒlastas Ă”petajaid, kuulas pĂŒhakirju, luges raamatuid. IgaĂŒhel oli oma vastus. Aga miski ei jÀÀnud pĂ€riselt kĂ”lama.
LĂ”puks, vĂ€sinuna, istus ta mĂ€e otsas. Seal ei olnud sĂ”nu. Ainult tuul, mis paitas tema pĂ”ski. Vihm, mis kastis maad. PĂ€ike, mis ei kĂŒsinud, kas sa usud temasse – ta lihtsalt paistis.
Ja inimene taipas:
💧 Vesi voolab, sĂ”ltumata meie arvamusest.
đŸŒ± Lill kasvab, ka siis, kui keegi seda ei nĂ€e.
🌞 PĂ€ike tĂ”useb, ilma et keegi peaks talle luba andma.
Elu kulgeb omas rĂŒtmis – kutsumata, kaebamata, ennast tĂ”estamata.
Ta naeratas vaikselt. „Ma ei pea tingimata teadma, kuidas kĂ”ik toimib. Ma lihtsalt pean Ă”ppima elama nii, et ei lĂ€he vastuollu elu endaga.”
Ja kui ta mĂ€elt alla kĂ”ndis, ei otsinud ta enam vastuseid. Ta kuulas vaikust. Ja vaikus vastas.đŸ€
Ostukorv