Oli kord ĂŒks hing, kes rĂ€ndas lĂ€bi elu â vahel kĂ”rgetel mĂ€gedel, vahel sĂŒgavates orgudes.
Ta teadis, et iga samm on osa tema teekonnast, kuid vahel tundus tee pikk ja kÀÀnuline,
justkui oleks ta eksinud varjudesse, mis muutusid iga sammuga sĂŒgavamaks.
Ăhel pĂ€eval, kui ta istus vana tamme all ja kuulas tuule sosinaid,
tundis ta, kuidas mure puges ta sĂŒdamesse nagu kĂŒlm tuulehoog.
Ta vaatas oma kÀsi, mis olid karedad ja tugevad, oma jalgu, mis olid vÀsinud ja tolmused.
Ja ta mĂ”tles â kas see ongi kĂ”ik? Kas see koht, kus ta praegu istub, on tema lĂ”plik sihtkoht?
Aga siis tÔusis tuul ja tÔi endaga kaasa sosina, mis keerles lÀbi tammeokste ja puudutas ta nÀgu.
See oli pehme ja soe, nagu vana sÔbra hÀÀl:
âSinu praegune olukord ei ole sinu lĂ”plik sihtkoht.
Asjad vÔivad vÀga kiiresti muutuda.
Hoia oma energia positiivsena, usu edasi ja hinda edasi.â
Ta sulges korraks silmad ja tundis, kuidas tema sĂŒda muutus kergemaks,
kuidas ta hing tĂ”mbus laiemaks, justkui oleks tema sees sĂŒttinud uus leek.
Ta mĂ”istis, et iga hetk, iga samm, iga hingetĂ”mme on osa suuremast teekonnast â
ja et isegi kui ta on praegu orus, viib tema tee peagi taas mÀetippudele.
Ta tÔusis, raputas tolmu oma pÔlvedelt ja astus edasi,
teades, et tema lugu pole veel lĂ”ppenud â et tema valgus alles sĂŒttib.
Su praegune olukord ei ole sinu lÔplik sihtkoht.
Asjad vÔivad muutuda silmapilkselt,
kui sa hoiad oma sĂŒdame avatuna ja oma meele valguses.đ±

