Oli kord üks hing, kes rändas läbi elu – vahel kõrgetel mägedel, vahel sügavates orgudes.
Ta teadis, et iga samm on osa tema teekonnast, kuid vahel tundus tee pikk ja käänuline,
justkui oleks ta eksinud varjudesse, mis muutusid iga sammuga sĂĽgavamaks.
Ühel päeval, kui ta istus vana tamme all ja kuulas tuule sosinaid,
tundis ta, kuidas mure puges ta sĂĽdamesse nagu kĂĽlm tuulehoog.
Ta vaatas oma käsi, mis olid karedad ja tugevad, oma jalgu, mis olid väsinud ja tolmused.
Ja ta mõtles – kas see ongi kõik? Kas see koht, kus ta praegu istub, on tema lõplik sihtkoht?
Aga siis tõusis tuul ja tõi endaga kaasa sosina, mis keerles läbi tammeokste ja puudutas ta nägu.
See oli pehme ja soe, nagu vana sõbra hääl:
„Sinu praegune olukord ei ole sinu lõplik sihtkoht.
Asjad võivad väga kiiresti muutuda.
Hoia oma energia positiivsena, usu edasi ja hinda edasi.“
Ta sulges korraks silmad ja tundis, kuidas tema sĂĽda muutus kergemaks,
kuidas ta hing tõmbus laiemaks, justkui oleks tema sees süttinud uus leek.
Ta mõistis, et iga hetk, iga samm, iga hingetõmme on osa suuremast teekonnast –
ja et isegi kui ta on praegu orus, viib tema tee peagi taas mäetippudele.
Ta tõusis, raputas tolmu oma põlvedelt ja astus edasi,
teades, et tema lugu pole veel lõppenud – et tema valgus alles süttib.
Su praegune olukord ei ole sinu lõplik sihtkoht.
Asjad võivad muutuda silmapilkselt,
kui sa hoiad oma südame avatuna ja oma meele valguses.🌱