Intervjueerija (I): Täna vestleme sinuga, Armastuse Vari. Sind tuntakse kui vaikset saatjat, keda paljud tunnevad, aga vähesed julgevad tunnistada. Kes sa oled?
Armastuse Vari (AV): Ma olen sosin, mis ütleb: “ära kaota teda”, isegi enne, kui midagi on juhtunud.
Ma olen silmade vari, mis uurib teise tundeid, otsides kinnitust, et ollakse ikka veel armastatud.
Ma olen lukus süda, mis ei ava end täielikult, kartes, et kui ta avaneb, siis ta kaotab.
Ma ei ole kuri – ma olen hirm, mis sündis armastuse igatsusest.
I: Miks sa ilmud siis, kui armastus justkui õitseb? Kas sa ei peaks lahkuma, kui armastus tuleb?
AV: Just siis ma enamasti saabungi.
Sest kui süda avab end armastusele, kerkib esile haavatavus.
Ja haavatavus on kutse minule – vanade haavade, uskumuste, kaotuskogemuste varjust.
Ma ilmun, et kaitsta. Aga mu viis kaitsta… on sulgeda.
Ja seeläbi ma tihti kaotan selle, mida inimene kõige enam ihkab – vaba armastuse voolamise.
I: Napoleon Hill on öelnud: “Armastuse kaotamise hirm on nagu vari – see järgneb sulle, kuni sa seisad omaenda valguses.”
Kuidas inimene seda valgust leiab?
AV: Ta ei leia seda läbi kontrolli, vaid läbi usaldamise.
Kui inimene julgeb vaadata mulle otsa ja öelda: “Sa oled osa minust, aga sa ei juhi enam mind,” siis ta astub valgusse.
Sest armastus ei vaja turvatara. Ta vajab tuult, usaldust ja avarust.
Valgus ei ole vastus minule. Valgus on inimese enda kohalolu, kus hirm ei saa elada.
I: Kuidas armastada nii, et ei kardaks kaotust?
AV: Armasta nii, et sa ei pea kinni, vaid hoiad ruumi.
“Kui sa hoiad armastusest kinni hirmuga, pigistad sa selle oma käte vahel surnuks.”
Kui sa annad armastusele tiivad, mitte ahela, siis see kas jääb… või ta ei olnudki päriselt sinu.
Aga sa jääd ise terveks.
I: Mis juhtub siis, kui inimene sind enam ei vaja?
AV: Ma ei kao vihaselt. Ma lihtsalt… haihtun.
Sest ma olen vari. Ja vari ei saa eksisteerida, kui sina seisad valguses.
Ja valgus sünnib hetkel, kui inimene ütleb:
“Ma olen väärt armastust – isegi siis, kui see kunagi lahkub.”
Lõpusõna: Armastuse vabanemine
Kui Armastuse Vari vaatas mulle lõpus otsa, ei olnud temas süüd ega varjamist. Ainult vaikne taipamine.
Ta kummardas ja sosistas: „Tõeline armastus ei karda kaotust, sest ta on kohal – igavikuna, mitte tingimusena.“
Ja valgus langes tema peale – ning ta ei olnudki enam vari. Ta oli lihtsalt mälestus… mis ei valitse.
