Kes on Südamevaikija?
Südamevaikija ei karju kunagi: “Ma armastan!” – ta istub ja vaatab, kuidas armastus päriselt elab.
Ta on inimene, kes on kunagi arvanud, et sõltuvus on armastus. Kes on oodanud sõnumit nagu hapnikku. Kes on lohistanud end kaaslasele järele, uskudes, et see on tõeline side.
Kuni ta taipas: see ei olnud armastus – see oli vajadus. Ja armastus ei vaja. Ta valib.
Sellest päevast alates on ta kuulnud ja näinud armastust ilma kire ja klammerdumiseta – ja see on olnud… palju puhtam.
Intervjueerija (I): Südamevaikija, mis vahe on armastusel ja maanial?
Südamevaikija (S): Armastus annab tiivad. Maania krabab ja klammerdub.
Armastus lubab sul olla sina ise. Maania tahab sind vormida kellekski teiseks.
Armastus on vabaduse ruum, kus sa saad kasvada. Maania on ebakindlus, mis otsib kinnitust iga pilgu, sõna, reageeringu kaudu.
Üks on valgus. Teine on varju armastav janu.
I: Miks inimesed ajavad need kaks segamini?
S: Sest mõlemad on intensiivsed.
Mõlemad panevad südame kloppima.
Aga maania tuleb hirmust kaotada. Armastus tuleb usaldusest jagada.
Kui me pole kunagi kogenud tervet armastust, tundub haakumine selle lähedal olevat. Aga see ei toeta meid – see kurnab.
I: Kuidas siis teada, kas see, mida ma tunnen, on armastus… või maania?
S: Küsi endalt: “Kas ma tahan teda armastada… või teda omada?”
“Kas ma suudan olla rahus, kui ta on eemal?”
“Kas ma kasvan selles suhtes või kulun?”
Kui armastus paneb sind endas selgust leidma – see on tõeline.
Kui sa kaotad end, et teda alles hoida – see on juba maania varjund.
I: Kas maaniast saab kasvada armastus?
S: Jah – kui mõlemad ärkavad.
Kui tekib ruum, et hingata ja olla eraldi. Kui sõltuvus asendub valikuga. Kui kinnipidamine asendub usaldusega.
Aga see nõuab ausust, vahemaad ja julgust mitte kaotada iseennast.
Mõnikord ei kasva. Ja see on ka okei – sest lahkudes võib alles jääda armastus, mis on õppinud.
I: Viimane sõna neile, kes on praegu segaduses – armastuse ja maania vahel?
S: “Kui sa armastad kedagi nii, et unustad iseenda, siis see ei ole armastus.
See on kutse vaadata iseenda haava – ja armastada kõigepealt sind ennast.”
Lõpusõna: Südamevaikija ei naeratanud ega nutnud.
Ta lihtsalt oli kohal – täielikult.
Ja enne, kui ta lahkus, ta ütles:
“Armastus ei haara. Ta seisab sinuga koos… isegi siis, kui sa seisad eemal.”
