 „See, mida hoitakse varjus, omandab võimu meie üle.“
— Carl Gustav Jung
„Tõde teeb teid vabaks.“
— Johannese 8:32
Inimene ei väsi alati ainult elust.
Sageli väsitab teda see, mida ta püüab enda sees peita.
On saladusi, mida inimene kardab teiste eest avaldada.
Aga veel sĂĽgavamad on need saladused,
mida ta kardab tunnistada iseendale.
Vana valu. Häbi. Kahetsus. Süü. Välja ütlemata sõnad. Elamata jäänud tunded.
Mida kauem inimene nende eest põgeneb, seda rohkem energiat kulub nende varjamisele.
Ja lõpuks ei kanna inimene enam ainult saladust.
Saladus hakkab kandma inimest.
Iga saladus, mida inimene ei julge endas vaadata, loob tema sisse varju.
See vari ei kao vaikimise tõttu.
Ta liigub sügavamale alateadvusse, kuid mõjutab jätkuvalt inimese mõtteid, tundeid ja elu.
Varjatud sĂĽĂĽ sĂĽnnitab rahutust.
Varjatud häbi sünnitab enesehukkamõistu.
Varjatud valu sĂĽnnitab sisemist raskust.
Inimene võib väliselt näida tugev,
kuid seesmiselt kulutab ta oma jõudu pidevale varjamisele.
Seepärast ei ole saladuse suurim raskus mitte selle olemasolu, vaid hirm selle ees.
Tervenemine algab hetkest, mil inimene lõpetab iseenda eest põgenemise.
See ei tähenda, et inimene peab kõik oma saladused maailmale paljastama.
See tähendab, et ta julgeb need valguse ette tuua vähemalt iseenda sees.
Vaadata rahulikult:
— mida ta tegi,
— mida ta kartis,
— mida ta kahetseb,
— ja mida ta pole endale andestanud.
Sest saladus, mida inimene armastusega tunnistab, kaotab tasapisi oma mĂĽrgi.
Konstellatsioonitarkus ütleb: „See, mida inimene eitab, juhib teda varjust.“
Ja vana pärimustarkus lisab: „Salaasi läheb haisema.“
See tähendab: mitte tõde ise ei mürgita inimest, vaid tõe kinnine hoidmine ilma valguse ja hingamiseta.
Nagu suletud tuba muutub umbseks,
muutub ka hing raskeks, kui sinna ei pääse ausus ega valgus.
Inimene kardab sageli, et tema saladused muudavad ta armastuseta või väärtusetuks.
Aga enamasti sĂĽnnib suurim kannatus mitte eksimusest endast, vaid aastatepikkusest sisemisest varjamisest.
Kui inimene julgeb lõpuks oma tõele otsa vaadata:
väheneb sisemine pinge,
kaob osa häbist,
ja hing hakkab taas vabamalt hingama.
Andestamine ei tähenda, et inimene eitab oma tegusid.
See tähendab, et ta lõpetab enda igavese karistamise.
Mõnda asja saab parandada.
Mõne eest saab vabandada.
Mõne peab lihtsalt läbi tundma ja lahti laskma.
Aga ükski haav ei tervene täielikus pimeduses.
 Kõige sügavam vabadus ei sünni täiuslikkusest.
Ta sĂĽnnib aususest.
Inimene ei muutu terviklikuks siis, kui tal pole enam varje.
Ta muutub terviklikuks siis, kui ta ei pea enam nende eest põgenema.
Ja võib-olla ei olegi valgus midagi muud,
kui julgus avada lõpuks uks sellesse tuppa, mida inimene on kõige kauem lukus hoidnud.
„Inimene ei saa valgustatud kujutledes valgust, vaid tehes teadlikuks oma pimeduse.“
— Carl Gustav Jung
„Kes oma haava tunnistab, on juba alustanud tervenemist.“
— Pärimustarkus
„Seal, kus inimene lõpetab varjamise, hakkab hing taas hingama.“
— Aletheios
„Tõde ei hävita inimest. Varjamine hävitab.“
— Konstellatsioonitarkus