Igal hingel võiks olla oma koht.
Mitte ainult tuba nelja seina vahel, vaid hingekoht – salajane nišš ajas ja ruumis, kus maailm korraks vaikib ja sina ise saad end kuulda.
Meie esivanemad teadsid: iga hing vajab oma vaikset sängi, kuhu elumüra ei ulatu.
Olgu selleks istumispuu metsa ääres, aknanurk, kuhu langeb õhtupäikese viimane kiir, või hetk, mil tulevalgus tuhmub ja vaikusest sünnib midagi püha.
See ei pea olema suur ega silmapaistev.
Piisab, et see on päriselt sinu oma – koht, kuhu saab jätta päevamüra ukse taha ja kus mitte keegi ei nõua, et sa oleksid keegi muu kui iseend.
See on ruum, kus:
• sa ei loe uudiseid,
• sa ei pea meeles, mida kellelegi võlgned,
• sa ei kanna rollide nimesid ega võta endale võõrast vormi.
Seal ei ole sa kellegi laps, vanem, partner ega töötaja.
Sa oled hing, kes hingab, elu, kes tajub, sĂĽda, kes kuulab.
See on sinu vaikne varjupaik. Loomise allikas. PĂĽha ruum.
Ruum, kus ei pea midagi sündima – aga ometi sünnib seal kõik, mis on tõeline.
Alguses võib tunduda, et on vaid tühjus.
Aga tühjus pole kunagi tühi – ta on ootav.
Nagu must muld enne kĂĽlvi. Nagu vanaema vaikus enne tarkust.
Kui sa ilmud sinna ikka ja jälle – mitte tulemuse, vaid kohalolu pärast – hakkab vaikus su sees lahti harutama selle, kes sa oled.
See Sina, kes ei vaja luba ega heakskiitu.
Kes ei kĂĽsi teed, sest ta juba teab.
Kes ei pĂĽsi raamides, sest temas on valgus, mis ei vaja piirjooni.
Hoia seda kohta nagu hoiti vanasti suitsusauna pimedust või pühapuu juurt – lugupidavalt, tasa ja armastusega.
Sest just seal – vaikuse ja kohalolu ristteel – ärkab su kõige ehtsam mina.
Ja kui see valgus kord sĂĽttib, ei saa maailm seda enam varjutada.
Sest siis hakkad elama mitte elu, mida sinult oodatakse – vaid elu, mis sind endale tagasi kingib.
