🌹Elutarkuse vahetus: „Andmise ja vastuvõtmise tasakaal – Neljakümne aknaga palee“

Laozi on öelnud: „Liigne pingutus kulutab, liigne hoidmine seiskab.“

Konks – vaikne äratundmine

See lugu ei ole neile, kes kardavad, et nad ei anna piisavalt.
See on neile, kes on andnud palju
ja hakanud vaikselt tühjaks jääma.

Neile, kes on kandnud, hoidnud ja jaganud,
kuni ühel hetkel on märganud,
et elu ei liigu enam läbi nende, vaid ainult neist välja.

Sissejuhatus – tunne, et miski ei liigu

Õpetaja ja õpilane istusid vaikselt.
Toas ei olnud vaesust ega küllust –
oli ainult tunne, et miski on seiskunud.

Õpilane ütles lõpuks: „Ma püüan olla helde. Aga mida rohkem annan, seda tühjemaks jään.“

Õpetaja vaatas teda kaua ja ütles: „Siis ei ole küsimus andmises.
Küsimus on palees, milles sa elad.“

Õpetaja lugu – pärsia palee

Õpetaja jätkas vaikselt: „Kaugel Pärsias seisis kord palee.
Ta ei olnud ehitatud võimu ega uhkuse jaoks, vaid elu rütmi mõistmiseks.

Sellel paleel oli nelikümmend akent.

Kümme avanesid ida poole – et elu saaks sisse tulla.
Kümme lõuna poole – et elu saaks edasi minna.
Kümme lääne poole – et päeva saaks lahti lasta.
Ja kümme põhja poole – et vaikus saaks hoida.

Need aknad ei olnud lukus.
Neil olid luugid, mida liigutati vastavalt ajale, valgusele ja vajadusele.“

Õpetaja tegi pausi ja lisas:
„See palee ei jäänud kunagi tühjaks ega muutunud külmaks.
Sest seal teati, millal avada ja millal sulgeda.“

Mõistujutt – kuld ja ootajad

Õpetaja jutustas edasi: „Ühel päeval täitis kuningas palee kullaga ja kuulutas rahvale, et nüüd hakatakse akendest kulda jagama.

Rahvas kogunes ja ootas. Aga kuld ei voolanud.

Siis ütles kuningas: „Need aknad ei ole loodud ainult selleks, et kuld välja läheks.
Need on loodud selleks, et kuld saaks ka sisse tulla.““

Õpetaja jäi vait.
Ja õpilane tundis, kuidas need sõnad temas kaua järel kõlasid.

Dialoog – akende tarkus

Õpilane: Kas see tähendab, et ka andmisel peab olema piir?

Õpetaja: Andmisel ei ole piiri.
Aga andja elujõul on rütm.
Kui kõik aknad on kogu aeg avatud, tühjeneb palee.
Kui nad on kogu aeg suletud, ei täitu see kunagi.

Õpilane: Mind on õpetatud, et hea inimene annab.

Õpetaja: Ja sind ei ole õpetatud vastu võtma.
Erich Fromm ütles, et armastus ei ole eneseohverdus, vaid elujõu jagamine.
Kui elujõud kaob, ei jää järele ei armastust ega heldust.

Õpilane: Kuidas ma tean, millal anda ja millal hoida?

Õpetaja: Kui andmine teeb sind tühjaks,
on aeg sulgeda mõned aknad.
Kui hoidmine teeb sind kõvaks,
on aeg need taas avada.

Vanarahvas ütles selle kohta lihtsalt: „Tühi kaev ei anna vett.“

Konstellatsioonitarkus – õige koht palees

Õpetaja lisas: „Igal inimesel on oma koht palees.
Kui keegi annab rohkem, kui tema koht kannab, võtab ta elu kelleltki teiselt –
sageli iseendalt.

Õige koht ei nõua ohverdust.
Õige koht lubab ringlust.“

Piiblitarkus – akende aeg

Õpetaja jätkas: Koguja raamat ütleb:
igal asjal on oma aeg –
aeg hoida ja aeg ära heita.

See ei ole kõhklus.
See on küpsus.
See on oskus aknaid liigutada.

Tarkusehetk – õpetaja sõnad

Õpetaja ütles aeglaselt: „Kes hoiab kogu aeg kinni, jääb elust ilma.
Kes annab kogu aeg ära, jääb ise tühjaks.“

Ja lisas: „Tasakaal ei ole kompromiss –
see on elujõu rütm.“

Õpilase taipamine

Õpilane ütles vaikselt: „Ma saan nüüd aru… ma ei põlenud läbi sellepärast, et andsin, vaid sellepärast, et ma ei osanud vastu võtta.

Mu palee oli avar, aga aknad olid ainult ühes suunas.“

Õpetaja naeratas ja ütles: „Siis oled sa juba õppinud neid liigutama.“

Lõppmõtisklus – elav palee

Elu ei küsi, kas su aknad on avatud või suletud.
Ta küsib, kas nad on elus.

Nii nagu hingamine ei ole ainult sisse
ega ainult välja, ei ole ka armastus ainult andmine ega ainult hoidmine.

Elu voolab seal, kus palee hingab.

Aristoteles: „Voorus ei ela äärmuses, vaid nende vahel.“