🪶 Sissejuhatus – vana hõbe ei tuhmu
Eesti vanasõna on nagu vana hõbe – ta ei sära valjusti, aga peab aega.
Vanasõna ei ole sündinud raamatulaua taga, vaid põllul, rehe all, merel ja köögilaua ääres.
Ta on kogemusest tihenenud tarkus, mis ei vaidle ega õigusta,
vaid näitab.
Öeldakse, et vanasõna on tark ja vanasõna ei valeta.
Ta ei paku lohutust, vaid selgust.
Ja just seepärast kõlab ta vahel karmilt.
Kadedusest rääkides ei manitse eesti vanasõna,
vaid hoiatab.
Ta ei süüdista inimest, vaid paljastab nähtuse,
mis sööb vaikselt nii hinge kui elu.
🇪🇪 Eesti vanasõnad kadedusest
Viha võtab vilja maast, kadedus kalad merest.
Kade ei saa ilmaski õnnelikus.
Kade langeb ikka iseenese mõõga tõttu.
Kadedus kaabib iseennast ja ihnus imeb ise oma rammu.
Kadedal ei kasva kapsad.
Kadeda koda ei suitse, õela au ei õitse.
Viha võtab ja kade kaotab.
Kade kaob ära, karvad jäävad suitsema.
Teise suus näib iga pala suurena.
Võõra põld ei lähe kunagi hukka.
🌾 Lõppsõna – kadedus ei vaata välja, vaid sisse
Eesti vanasõna ei ütle, et teisel ei oleks rohkem.
Ta ütleb, et kadedus ei lase näha, mis on endal.
Kadedus ei sünni teise õnnest, vaid oma rahulolematusest.
Ta ei riku mitte võõrast põldu, vaid kuivatab oma maa.
Ja seepärast õpetab vanasõna vaikselt: ära vaata liiga kaua teise kaussi, sest oma supp jahtub.
Kes hoolitseb oma põllu eest, ei pea kartma võõra viljakust.
Ja kes hoiab oma sĂĽdame soojana, selle koda suitseb ka vaiksel ajal.