🩷Mõistulugu “Kuningas kotis”

Kord elas kuningas, kelle kuningriik oli rikas ja võimas.
Tema sõna oli seadus, tema pilk pani vaikima saalid ja sõjaväed.
Ta oli harjunud, et kõik allub – inimesed, olukorrad, isegi vaidlused.

Kuid palee sees elas veel üks jõud, mida ta ei saanud käsutada – kuninganna süda.

Kuninganna ei olnud lärmakas ega vaidleja.
Ta oli selge pilguga ja vaikse väärikusega.
Ta armastas kuningat mitte krooni pärast, vaid mehe pärast, kes krooni kandis.

Ühel õhtul tõusis nende vahel tüli.
Sõnad, mis algasid väikese etteheitena, kasvasid kiiresti suureks.
Kuningas tundis, et tema autoriteeti kõigutatakse.
Kuninganna tundis, et teda ei kuulata.

Lõpuks, vihast ja haavumisest segaduses, ütles kuningas:

„Kui sa ei ole rahul, siis mine! Võta kaasa kõik, mida soovid!“

Saal jäi vaikseks.
Kuninganna vaatas teda kaua.
Ta ei vastanud vihaga.
Ta ei vaielnud.

Ta kummardas kergelt ja lahkus.

Lahkumine

Öösel magas kuningas raskelt.
Vihased sõnad olid teda väsitanud.

Hommikul oli palees liikumist.
Teenrid tõid välja suure tugeva koti – sellise, millega veeti vilja ja aardeid.

Kuninganna andis vaikseid käske.
Tema hääl oli rahulik.

Kui kuningas magas kõige sügavamalt, tõsteti ta ettevaatlikult kotti.
Nööri tõmmati kinni.

Kott tõsteti vankrile.

Ja kuninganna lahkus paleest.

Ärkamine

Kui kuningas ärkas, oli ümberringi pime ja kõikus. Ta kuulis rataste kolinat.

„Kes julgeb mind nii kohelda?“ hüüdis ta.
„Kus ma olen?“

Kott avanes. Päevavalgus lõi silma.

Kuninganna seisis tema ees.

„Ise sa ütlesid,“ vastas ta vaikselt, „võta kaasa kõik, mida soovid.“

Kuningas tõusis istukile. Ta vaatas ringi.

Ei trooni. Ei sõdureid. Ei krooni.

Ainult maa, taevas ja naine, kes teda vaatas.

Mõistmine

„Kas see on nali?“ küsis kuningas, kuid tema hääl ei olnud enam vali.

„Ei,“ ütles kuninganna. „See on vastus.“

„Ma ei tahtnud krooni,“ jätkas ta.
„Ma ei tahtnud kulda. Ma tahtsin sind.“

Need sõnad tabasid sügavamalt kui ükski mäss või vastuhakk.

Kuningas mõistis äkki midagi, mida võim ei olnud talle kunagi õpetanud:

Tema suurim väärtus ei olnud see, mida ta omas. Vaid see, kes ta oli.

Ja kui kõik välised märgid olid eemaldatud, jäi alles inimene.

Tagasitee

Kuningas istus kaua vaikuses.
Ta ei olnud enam troonil.
Ta ei olnud enam käsu andja.

Ta oli mees, kelle naine oli valinud tema – isegi siis, kui tema ise oli valmis lahutama.

„Kas sa oleksid tõesti läinud?“ küsis ta lõpuks.

„Ma oleksin läinud sinuga,“ vastas kuninganna.

See ei olnud alistumine. See oli armastus.

Uus algus

Kui nad paleesse tagasi jõudsid, ei olnud miski väliselt muutunud.
Tornid seisid. Kroon säras.

Aga kuningas ei istunud enam troonil samamoodi.

Ta teadis nüüd, et kroon võib langeda.
Võim võib kaduda. Loss võib põleda.

Aga kui inimene jääb, on kõik alles.

Sellest päevast alates ei kasutanud kuningas enam lahkumist ähvardusena.
Ta õppis ütlema: „Ma ei taha sind kaotada.“

Ja kuninganna ei pidanud enam midagi tõestama.
Ta oli juba näidanud, mis on kõige kallim vara.

Loo iva

Kui inimene ütleb vihas: „Mine!“ võib ta tegelikult küsida: „Kas ma olen sulle väärtuslik?“

Ja kui vastus on: „Ma võtan sinu kaasa,“
siis ei ole see nõrkus. See on suurim võimalik tugevus.

Sest kroon ei ole kunagi olnud kõige kallim asi, mida saab kaasa võtta.

Inimene on.

Kui roll kadus, jäi alles inimene.
Ja see oli päris.