Õpetaja sai teada, et üks tema õpilane püüab meeleheitlikult võita ühe neiu armastust.
“Ära nõua armastust, nii ei saa sa seda iial,” ütles talle Õpetaja.
“Miks?” ahastas õpilane.
“Kui sinu uksest püüavad sisse murda kutsumata külalised, kui nad karjuvad, koputavad ja nõuavad sisselaskmist ning katkuvad meeleheites juukseid – mida sa siis teed?”
“Sulgen ukse veelgi kõvemini.”
“Ära murra sisse teiste südameisse, siis suletakse südame uksed sinu ees veel kõvemini. Selle asemel saa oodatud külaliseks ning kõik südamed avanevad sinu ees. Pole vaja teha muud, kui vaid armastada inimesi. Armastus, olgu kuitahes väike ja märkamatu, on võti, mis avab need südamed, mis on kaua olnud suletud. Peaasi, et armastus oleks siiras, mitte teeseldud. Võta eeskuju lillest. Tema ei aja mesilasi taga, vaid köidab neid sellega, et kingib neile nektarit. Armastus – see on nektar, mille peale inimesed mesilastena “kohale lendavad”.