🐍🦜 Kuidas linnud said värvid ja madu oma rohelise naha

(Lõuna-Ameerika rahvapärimus)

 

Kaua, kaua aega tagasi, ammu enne kella leiutamist,
mõõtsid Esimese Suure Laane loomad ja linnud aega Kuu järgi.

Tol ajal olid kõik linnud lihtsad ja tagasihoidlikud – kas valged, mustad või musta-valgekirjud. Mets ise oli küll lopsakas ja sügavroheline, kuid selles kasvasid imelised lilled, mille värvid särasid nagu päike pärast vihma.

Selles metsas elas suur madu. Ta oli pikk, sile ja läikiv – täiesti roheline, nagu mets ise.

Ühel hommikul roomas madu läbi kastega kaetud rohu.
Nagu ikka, ei kiirustanud ta kunagi.

Äkitselt märkas ta midagi kummalist – erkpunaseid lilli.

Madu libises nende juurde ja, ilma pikemalt mõtlemata, sõi need ära.
See oli lihtne ja loomulik tegu.

Mõne aja pärast juhtus ta pilk oma sabale.

Ta pööras pea ja vaatas oma keha.

Seal, kus enne oli olnud ainult roheline nahk, särasid nüüd punased ringid.

„Veider,“ mõtles madu.
„Aga väga ilus.“

Veidi hiljem leidis madu oranžid lilled.
Ta sõi need ära – jälle ilma mõtlemata, ilma pingutuseta.

Kui ta taas oma keha vaatas, olid sinna ilmunud oranžid ringid.

Madu oli rõõmus.

Ta roomas edasi ja leidis kollased lilled, siis erkrohelised, taevasinised, indigovärvi ja lõpuks lillakaspunased õied.

Ja iga kord juhtus sama.

Lilled kadusid, kuid värvid ilmusid mao nahale.

Õhtuks oli mao keha kaetud vikerkaarevärviliste ringidega – punaste, oranžide, kollaste, roheliste, siniste ja lillade mustritega.

Madu tõmbas end kerra ja vaatas oma läikivat keha.

„Ma olen maailma kõige ilusam madu,“ sisises ta rahulolevalt.

Aga Esimese Laane linnud ei olnud rõõmsad.

Nad kogunesid mao ümber ja sädistasid pahaselt:

„Vaata, mida sa oled teinud!“

„Sa sõid ära kõik lilled!“

„Mets oli täis värve, nüüd on ta ainult roheline!“

Madu vaatas ringi.

Ja esimest korda märkas ta, et linnud räägivad tõtt.

Värvilised õied olid kadunud.

Mets oli jälle lihtsalt roheline.

Madu tundis häbi.

Ta puges sügavasse pimedasse urgu ja jäi sinna.

Seal pimeduses väristas madu end.

Ta väristas ja väristas, kuni ühel hetkel hakkas tema nahk lahti tulema.

See koorus aeglaselt maha – nagu vana kest.

Madu vingerdas end sellest välja ja libises taas metsa.

Tema uus nahk oli särav ja täiesti roheline, just nagu Suur Laas ise.

Nüüd mõistis ta esimest korda, kui hästi see värv talle sobib –
roheline oli täiuslik metsas liikumiseks.

Mõne aja pärast leidsid linnud mao vana naha.

See oli ikka veel täis vikerkaarevärvilisi mustreid.

Linnud hakkasid sellest tükke rebima.

Nad sidusid need ümber oma tiibade ja kehade.

Ja juhtus ime.

Punased, oranžid, kollased, sinised ja lillad värvid ilmusid nende sulgedele.

Aegade alguses võttis iga olend ainult nii palju, kui tal vaja oli.

Nii võttis iga lind väikese värvilise tükikese.

Roheline madu roomas rahulikult läbi metsa.

Linnud aga lendasid laiali üle kogu laane.

Nad laulsid uusi laule ja näitasid uhkusega oma värvilist sulestikku.

Sellest ajast peale on linnud värvilised
ja madu kannab metsa rohelist värvi.

Ja Suur Laas jäi taas roheliseks –
valmis iga päev uueks sünniks.

🐍🦜 Tarkusetera

Mõnikord sünnib ilu siis, kui keegi õpib oma veast ja jagab maailma värve teistega.

🐍🦜🐍🦜🐍🦜