🌿 Pärimuslik tarkusejutt
Kaua aega tagasi, ajal kui inimesed elasid lähemal loodusele ja päikese liikumine määras päeva rütmi, oli ühes orus küla, mille elanikel oli kummaline harjumus.
Igal hommikul, kui päike tõusis üle mägede, läksid nad lagendikule ja vaatasid oma varju.
Nad mõõtsid seda.
Mõned tõmbasid kepiga joone maasse. Mõned kasutasid nööri. Mõned lihtsalt võrdlesid.
Ja nad ütlesid: „Vaata, kui pikk on minu vari täna.“
Need, kelle vari oli pikk, tundsid uhkust.
Need, kelle vari oli lühem, tundsid end väiksemana.
Nii möödusid päevad.
Ühel õhtul saabus külla rändur.
Ta nägi, kuidas inimesed lagendikul oma varje mõõtsid.
Ta küsis: „Miks te seda teete?“
Üks külaelanik vastas: „Sest vari näitab, kui suur inimene on.“
Rändur jäi mõttesse.
„Aga vari muutub ju kogu päeva.“
Külaelanik naeris. „Muidugi muutub. Aga me mõõdame teda iga päev uuesti.“
Järgmisel hommikul tuli rändur lagendikule koos külaelanikega.
Päike oli alles madalal ja varjud olid pikad.
Paljud inimesed naeratasid – nende varjud ulatusid kaugele.
Aga kui päike tõusis kõrgemale, hakkasid varjud lühenema.
Mõned inimesed muutusid rahutuks.
„Minu vari on väiksem kui enne,“ ütles üks.
Rändur ütles rahulikult: „Kas teie ise olete väiksemaks jäänud?“
Külaelanik jäi vait.
Siis rääkis rändur vana loo.
„Kunagi elas mees, kes tahtis teada, kui suur ta on.
Ta mõõtis oma varju hommikul ja oli õnnelik.
Ta mõõtis seda keskpäeval ja muutus kurvaks.
Õhtul oli vari jälle pikk ja ta tundis end taas tähtsana.
Ühel päeval ütles vana tark talle:
„Sa ei mõõda ennast.
Sa mõõdad päikese asendit.““
Külaelanikud jäid vaikseks.
Nad vaatasid maapinnal liikuvaid varje.
Siis ütles üks vana naine:
„Kui vari sõltub päikesest, siis ei räägi see midagi inimese enda kohta.“
Rändur naeratas.
„Täpselt.“
Sellest päevast alates ei kogunenud inimesed enam igal hommikul lagendikule.
Mõned unustasid oma nöörid. Mõned viskasid kepid jõkke.
Ja nad hakkasid märkama midagi uut.
Inimese väärtus ei muutunud koos varju pikkusega.
See oli kogu aeg olnud sama.
Vanad inimesed rääkisid hiljem, et selles külas juhtus midagi imelikku.
Kui inimesed lõpetasid oma varju mõõtmise, muutusid nende sammud kergemaks.
Nad ei olnud suuremad ega väiksemad kui varem.
Aga nad ei kandnud enam nähtamatut mõõdupuud.
Inimene, kes mõõdab end teiste varjude järgi, ei saa kunagi teada oma tegelikku suurust.
Sest vari muutub koos päikesega.
Aga inimese väärtus ei muutu kunagi. 🌿