🦅Kõrgel kaljuserval seisis noor kotkapoeg.
Ta ei teadnud, miks, kuid tuul tema sulgede vahel pani südame laulma.
All laius maailm — metsad, jõed, kivid — ja ta tundis end hetkeks suuremana, kui ta tegelikult oli.
Kuid ühel päeval tuli hirm.
Vaikus muutus pingeks.
Varjud liikusid.
Oht lähenes.
Kaks teravate kihvadega olendit sulgesid tee. Pesa, mis oli olnud kodu, muutus lõksuks. Süda tagus. Küsimused keerlesid:
Kas see ongi lõpp? Kus on abi?
Ja siis — enam polnud valikut.
Ta sulges silmad…
ja hüppas.
Hetkeks oli ainult kukkumine.
Vaikus.
Tundmatus.
Kuni…
midagi temas ärkas.
Tiivad avanesid.
Tuul kandis.
Ta ei kukkunud — ta lendas.
Kõrgemale, vabamalt, kui ta eales oli osanud ette kujutada.
Ja siis ta mõistis —
ta ei olnud kunagi olnud abitu.
Ta lihtsalt ei teadnud veel, kes ta on.
Ja sina…
Ka sinus on tiivad.
Mitte need, mida teised näevad —
vaid need, mis avanevad alles siis,
kui enam ei jää muud valikut kui usaldada iseennast.
Mõnikord ei lükka elu sind alla,
vaid kutsub sind lendama.
🦅 Tuult tiibadesse.
🦅🦅🦅