„Raamat ei pea noort taga ajama. Mõnikord peab ta lihtsalt õigel ajal tema teele sattuma.“
— Ajatu elutarkus
Kuueteistaastane tahab üha enam ise valida ja avastada. Seepärast võib heatahtlik lause „Sa peaksid rohkem lugema“ mõjuda hoopis vastupidiselt.
Raamatu võib ulatada, kuid huvi ei saa käskida.
Mõnikord pole küsimus selles, kuidas noort raamatu juurde saada, vaid kuidas leida raamat, mis jõuaks noore enda maailma.
Ăśhes peres kasvasid kaks kuueteistaastast tĂĽdrukut.
Nende maailmas oli telefon, muusika, sõbrad ja lõputult videoid. Ainult raamatud seisid riiulis puutumatult.
Vanaema proovis: „Te peaksite rohkem lugema. Lugemine arendab.“
„Jah, vanaema,“ vastasid tüdrukud.
Ja jätkasid telefonides.
„Teie vanuses lugesin mina kogu aeg.“
„Tore,“ vastasid tüdrukud.
Siis sai vanaema aru, et ta oli püüdnud neid vee äärde viia, mõtlemata sellele, kust võiks tulla janu.
Ta lõpetas rääkimise sellest, miks lugemine kasulik on.
Mõni päev hiljem küsis ta ühelt tüdrukult:
„Kui sa võiksid saada vastuse ühele küsimusele oma elus, mis see oleks?“
Tüdruk kehitas õlgu, kuid hiljem ütles:
„Tahaksin aru saada, miks inimesed vahel muutuvad ja sõprus laguneb.“
Vanaema leidis raamatu sõprusest, usaldusest ja suureks kasvamisest ning pani selle lauale.
„Sa ei pea seda lugema. Aga mulle tundus, et selles loos võib olla midagi sinu küsimuse kohta.“
Esimesel päeval jäi raamat lauale.
Teisel samuti.
Kolmandal oli see kadunud.
Vanaema ei kĂĽsinud midagi.
Teiselt tĂĽdrukult kĂĽsis ta:
„Mis sind päriselt huvitab?“
„Ma ei tea.“
„Siis ära vasta praegu.“
Mõni päev hiljem tuli tüdruk ise.
„Kas on raamatuid inimestest, kes noorena üldse ei teadnud, mida nad oma eluga teha tahavad?“
„Kindlasti.“
„Aga mitte mingit igavat õpetust.“
Vanaema naeratas.
„Siis peame leidma õige raamatu.“
Seekord läksid nad seda koos valima.
Mõne nädala pärast istus üks tüdruk diivanil ja luges.
Teine astus mööda.
„Kas see on hea?“
„Päris hea.“
„Kui lõpetad, anna mulle.“
Vanaema kuulis seda kõrvaltoast.
Ta oleks tahtnud hĂĽĂĽda:
„Näete! Ma ju ütlesin!“
Aga ta vaikis.
Mõnikord võib täiskasvanu oma võidurõõmuga kustutada just selle väikese leegi, mida ta nii kaua süüdata püüdis.
Ühel õhtul küsis esimene tüdruk:
„Vanaema, kas sul on veel midagi sellist?“
„Millist?“
„Sellist, mida lugedes tundub, et keegi saab aru, mida inimene mõtleb.“
Vanaema läks riiuli juurde, kuid peatus.
„Seekord vali sina.“
„Aga ma ei tea, mis mulle meeldib.“
Vanaema vastas: „Sellepärast sa validki. Et teada saada.“
Tüdrukutest ei saanud üleöö suuri raamatusõpru.
Mõni raamat jäi pooleli. Mõni ei meeldinud. Mõnikord ei lugenud nad mitu nädalat midagi.
Vanaema ei teinud sellest probleemi.
Ta oli mõistnud, et lugemishuvi kasvab nagu taim: õige pinnas, natuke valgust, piisavalt ruumi ja aega.
Kord küsis üks tüdruk: „Vanaema, miks sa meid enam lugema ei sunni?“
„Sest minu ülesanne pole panna teid armastama raamatuid, mida armastan mina.“
„Mis su ülesanne siis on?“
Vanaema naeratas.
„Aidata teil leida see esimene raamat, mille pärast tahate ise järgmise avada.“
„Aga kuidas ma tean, kas raamat on hea?“
„Seda ei saagi alati ette teada.“
„Aga sina oled ju neid lugenud.“
Vanaema noogutas.
„Mina tean, mida üks raamat ütles mulle.
Sina pead avastama, mida ta ĂĽtleb sulle.
Ja seekord avas tüdruk raamatu ilma ühegi käsuta.
Tähendamissõna tarkus
Ära alusta küsimusest: „Kuidas panna noor lugema?“
Alusta küsimusest: „Mis teda praegu päriselt huvitab?“
Noor ei pruugi kõigepealt armuda lugemisse. Ta võib armuda ühte loosse, tegelasse või mõttesse.
Ja sellest võib piisata.
Ă„ra alusta raamatust. Alusta noorest inimesest.
Lõppsõna
Esimene eesmärk ei pea olema: „Ta peab rohkem lugema.“
Piisab väiksemast: „Leiame ühe raamatu, mida ta ise tahaks lõpuni lugeda.“
Esimese raamatu võime talle ulatada meie.
Teise võiks ta juba ise valida.
Ja ühel päeval võib ta otsida kolmandat ilma, et keegi seda talle meenutaks.
Ă„ra sunni ust avama.
Aita leida uks, mille taha noor ise tahab vaadata.
Vana tarkus. Uus lugu. Sinu enda taipamine.