Jäta see alatiseks meelde ning tee sellest oma mantra: “Pole midagi, mis mul peab olema, pole midagi, mida ma pean tegema, ja pole midagi, mis ma pean olema, välja arvatud see, mis ma just praegu olen.”
See ei tähenda, et “omamine” ning “tegemine” oleksid teie elust kõrvaldatud. See, mida sa koged omamise või tegemisena, lähtub sinu olemusest – mitte ei vii sind selleni.
Kui lähtud “õnnest”, teed teatavaid asju sellepärast, et oled õnnelik – vastupidi vanale paradigmale, mille kohaselt tegid sellepärast, et lootsid, et see teeb su õnnelikuks.
Kui lähtud “tarkusest”, teed teatavaid asju sellepärast, et oled tark, mitte sellepärast, et püüad tarkuseni jõuda.
Kui lähtud “armastusest”, teed teatavaid asju sellepärast, et oled armastus, mitte sellepärast, et püüad armastust omada.
Kõik muutub; kõik pöördub ümber, kui lähtud pigem “olemisest”, kui olla üritamisest. Sa ei saa “teha” oma teed “olemisse”. Kas sa püüad “olla õnnelik, olla tark, olla armastus – või olla Jumal – ei saa sa pärale “jõuda” tehes. Ja ometi on tõsi, et teed imelisi asju, kui kord “pärale jõuad”.
See on Jumalik dihhotoomia. Viis “pärale jõudmiseks” on “seal olla”. Ole lihtsalt seal, kuhu otsustad jõuda! See on nii lihtne. Sa ei pea midagi tegema.
Tahad olla õnnelik? Ole õnnelik!
Tahad olla tark? Ole tark!
Tahad olla armastus? Ole armastus!
See on Kes Sa Oled igal juhul.
Sa oled Mu Armastatu.
Neale Donald Walsch “Jutuajamised Jumalaga”