Ta ei teadnud, kust see mõte tuli.
Või pigem — sisemine hääl, mis ilmus justkui ei kuskilt, kuid kõlas tuttavalt. See polnud vali. See ei käskinud.
See ütles ainult: „Iga mõte, tunne, sõna ja tegu on seeme, mille vili küpseb sinu teadvuses.“
Ta jäi seisma. Nagu oleks keegi tema sees midagi äratanud.
Kas see tähendas, et tema elu pole juhuslik? Et kõik, mis ta koges, oli seotud tema enda külvatud seemnetega?
Ta hakkas märkama.
Märkama, et iga kord, kui ta mõtles endast halvasti,
ilmus tema päeva keegi, kes kordas neid samu sõnu — peegeldusena.
Et iga kord, kui ta kellegi kohta sisimas hinnangu andis,
kaotas ta hetkeks ĂĽhenduse soojusega.
Ja iga kord, kui ta andis siiralt, ilma ootusteta,
tuli midagi tagasi — mitte tingimata samalt inimeselt, vaid elult endalt.
„Sa oled oma tegelikkuse aednik,“ sosistas hääl tema sees taas.
Ta mõistis, et pole keegi teine, kes peab tema elu korda tegema.
Ta ise on see, kes valib seemned — iga mõtte, iga sõna, iga väikese teo kujul.
Ta ei tundnud enam sĂĽĂĽd.
Aga ta tundis vastutust.
Mitte raskust, vaid võimu ärkamist:
Kui ma loon, siis ma saan ka ĂĽmber luua. Kui ma olen istutanud hirmu, saan istutada armastust.
Ta istus vaikuses ja ütles endale: „Mida sa külvad, seda sa koged — mitte karistuseks, vaid ärkamiseks.“
Sellest päevast alates hakkas ta jälgima oma sisemaailma nagu aednik kevadist mulda.
Ta kastis kannatlikkusega.
Rohis vanu harjumusi.
Toetas uusi tärkamisi.
Ta mõistis, et isegi kui vanad viljad veel kukuvad, on iga uus hetk uus seeme.
„Ja iga hetk on uus võimalus külvata armastust, valgust ja vastutust,“ ütles ta iseendale.
Ta ei oodanud enam imesid väljastpoolt.
Ta sai ise imeks.
Inimeseks, kes ei karistanud ennast mineviku eest, vaid õppis, lõi ja ärkas, hetkhaaval, hinghaaval, seeme seemne haaval.
Õpetaja temas ärkas siis, kui õpilane temas hakkas kuulama.
Ja see oli tema elu suurim viljasaak.