Skip to content
Ma poleks iial teadnud seda,
kui aasal lõhnu poleks tajunud,
kui metsa kohin poleks kõrvu kostnud,
kui poleks seda ilu märganud.
Kui mere laineid poleks näinud
ja sellest mõtteid kogunud
ning kitsaid mägiradu käinud
ja puhtast õhust kosunud.
Sa märka seda, mis on ilus
ja seda mida hinnata,
sa märka andeid oma elus
ja kuhu minna nendega.
Nad sinu sõbrad selles elus,
nad ealeski ei reeda sind,
ja argipäeva kiires melus,
on nendel määramatu hind.
Jah, andel pole omahinda,
ei teda mõõta iialgi ei saa,
sa märka seda rammust pinda,
kus andel kasvamiseks oma maa.
See maa täis unustuste hõngu,
täis rõõmu, naeru, vaimustust,
täis seda mida rohkem hindad,
täis õnne – loovat ajatust.
