Sisemise avaruse avastamine…

Iidne sufi lugu räägib ühest Lähis-Ida kuningast, kes oli pidevalt lõhestutud õnnetunde ja masenduse vahel. Iga pisike asi võis ta täiesti endast välja viia või esile kutsuda tugeva reaktsiooni, ning tema õnn muutus kiiresti pettumuseks ja meeleheiteks. Lõpuks väsin kuningas iseendast ja elust ning hakkas väljapääsu otsima. Ta laskis kutsuda ühe oma kuningriigis elava targa mehe, keda peeti valgustatuks. Kui tark saabus, sõnas kuningas talle: “Tahan sinuga sarnaneda. Kas võid mulle anda midagi, mis tooks mu ellu tasakaalu, meelerahu ja tarkuse? Maksan niipalju, kui küsid.”

Tark mees vastas: “Võib-olla saan sind aidata. Ent selle hind on nii kõrge, et tasumiseks ei piisaks ka tervest su kuningriigist. Seetõttu olge see sulle kingituseks, kui oled nõus seda vastu võtma.”

Kuningas nõustus ja tark mees lahkus.

Mõne nädala pärast tuli tark mees uuesti ja ulatas kuningale nefriidist kaunistustega karbi. Sellest leidis kuningas lihtsa kuldsõrmuse, millele olid graveeritud mõned tähed. Sealt võis lugeda: Ka see läheb mööda. “Mida see tähendab?” küsis kuningas.

“Kanna alati seda sõrmust,” vastas tark. “Ükskõik mis kunagi juhtub, enne selle heaks või halvaks nimetamist puuduta sõrmust ning loe seda kirja. Siis on rahu alati sinuga.”

Ka see möödub. Mis teeb need sõnad nii võimsaks? Esmasel vaatlusel tundub, et need sõnad pakuvad küll lohutust raskes olukorras, ent vähendavad samal ajal rõõmu headest asjadest elus. “Ära ole liialt õnnelik, sest see ei jää püsima.” Nii näivad sõnad ütlevat olukorras, mida tajutakse heana.

Sõrmuse lugu juhib tähelepanu mittehäävusele, mille mõistmine viib klammerdumisest loobumiseni. Tõelise vabaduse ja valgustunud elu kolm aspekti on loobumine vastupanust, hinnangutest ja klammerdumisest.

Sõrmusele graveeritud sõnad ei ütle, et sa ei peaks nautima head oma elus, samuti pole need mõeldud rasketel aegadel lohutust pakkuma. Neil on sügavaim eesmärk: panna sind mõistma iga olukorra kalduvust, mis tuleneb kõigi vormise – nii heade kui ka halbade – põgususest. Kui saad teadlikuks kõigi vormide üürikesest kestvusest, klammerdud sa neisse vähem ning sinu samastumine nendega mõnevõrra nõrgeneb. Eemalolek ei tähenda, et võiks nautida head, mida maailmal pakkuda on. Õigupoolest naudid sa seda rohkem. Kui oled mõistnud kõige kalduvust ja muutuste vältimatust, kui oled sellega leppinud, võid nautida maailma mõnusid, kuni need kestavad, kartmata neid kaotada ja muretsemata tuleviku pärast. Eemalseisvana saad kõrgema ja parema vaatepunkti oma elu sündmuste jälgimiseks ega ole nende ees vangis. Oled kui astronaut, kes näeb planeeti Maa ilmaruumi mõõtmatustest ümbritsetuna ja mõistab paradoksaalset tõde: Maa on väärtuslik ja ühtlasi tähtsusetu. Mõistmine, et ka see möödub, toob kaasa eemaldumise ning su ellu saabub uus mõõde – sisemine avarus. Juurdepääs sellele mõõtmele tekib eemaldumise, hinnangutest ja sisemisest vastupanust loobumise kaudu.

Eckhart Tolle “Uus maailm. Elusihi mõistmine.