Mees kurdab omaette: Kõik mu elus on halvasti. “Mis elu see on?! Raha ei ole, naine jättis mu maha ja töökohalt lasti lahti… Mu jumal, mu jumal! Anna nõu, mida teha!”
Äkki kostab ülalt hääl:
“Mees, ära nuta! Pea vastu! Pea meeles, et elus võib veel palju halvemini minna!”
Sellest jõudu saanud, unustas mees oma mured ja hakkas tulevikku optimistlikult suhtuma.
Me külvame seda, mida lõikame. Kui külvame porgandiseemneid, pole mõtet lootagi, et peenral hakkavad kasvama redised – isegi kui me seda kogu hingest soovime. Puhas loogika ja aianduse põhimõte, eks ole?
Ära hala ja kurda, et kõik on nii halvasti, vaid püüa leida kas või üks imepisike rõõm igas päevas!
Elu on nii ebaõiglaselt lühike. Täiesti mõttetu on seda raisata vingumisele, virisemisele ja negatiivsetele mõtetele…
